Meie lapsed Eesti-Itaalia mängu eel.

Laupäev 11.oktoober 2025, Tallinn A Le Coq Arena. Eesti võtab koduväljakul maailmameistrivõistluse valikmängus 12000 silmapaari ees vastu neljakordse jalgpalli maailmameistri Itaalia. Tavaliselt, kui toimub valiksarja alagruppide loosimine, või oodatakse gruppi puuduvaid riike läbi play-offi, on alati ärevus. Iga jalgpallisõber soovib, et Eesti gruppi satuks ka mailma tõsiselt suur jalgpalliriik. Me oleme alati seda ka kogenud, sest tugevusgrupid loosimisel seda ka lubavad. Paljude jalgpallisõprade suur lemmik Itaalia käis viimati Eestis 03.septembril aastal 2010, kui EM-valiksarajs alistati Eesti 1:2. Nüüd, 15 aastat hiljem on nad taas samal murul. Mõlemad koondised teinud läbi põlvkonnavahetuse ja uued staarid mõlemas koondises sündinud. Ka jalgpallimängude suur ja tähtis osa-maskotilaste ning pallipoiste roll on endiselt väga suur. Ka siin, nüüd eelmisest Eesti-Itaalia mängu nimetatud tegelastest saame rääkida samamoodi. Sündinud on uued lapsed, kes uued staarid käekõrval sisse viivad ja uued poisid, kes staaridele palle mängul jagavad. Nüüd aga saame rääkida selles võtmes, sellest mängust hoopis teisest küljest.

Kui 2008 aasta sügisel Eesti-Hispaania mängule lapsi valiti, osutusid õnnelikeks kolm meie klubi poissi Reno Mark, Rivo Oosim ja Rocco Mõtt. Nüüd on möödas terve põlvkond, 17 aastat ja me saame taas uhkust tunda, Lõuna-Läänemaa JK lapsed on osa suurest, maailma tippjalgpallimängust. Saame olla ainult tänulikud ja õnnelikud. Eestis on sadu klubisid ja kümneid tiuhandeid noorjalgpallureid. Kõik soovivad hoida käest maailma parimatel ja oma riigi supermeestel. Nüüd oli see hetk meie lastel, see oli meie laste jalgpallurikarjääri üks tipphetkesid. Seda ei juhtu enam ilmselt mitte kunagi. Lastel jäi sellest võtta ainult viimast-nautida ja vaadata, olla koos ja mõelda. On ju täiesti eriline, kui ennem mängu lapsi rivistades panna nad ootama, millal tulevad need, kellel sa kohe käest võtad. Kuidas lapsevanemad Mariel ja Argo lapsi rivvi sätivad ja Rando pallipoisse tööle juhendab. Et lapsed saaksid vaadata silma ja saada isegi aru, et siit võib saada sinu enda samasugune tähelend. Või staadionil palle tippude küsimise peale neile visata, või tunda enda selja taga tuhandete inimeste kaasaelamist ja ergutust. Ja siis hetk-nad tulevad, meie lapsed, suured staarid käekõrval, kogu see katel keeb ja rahvas ei vaata ainult mängijaid vaid ka neid väikesi saatjaid. Üks sektor, kus istuvad meie jalgpallipere liikmed, kõigil on kaamerad väljas ja vanemad jäädvustavad sajandi spordihetke! Mitmel on pisarad silmas, kellel külmavärinad, kes lihtsalt naudib. On eriline, kui maailm parim väravavaht Gianluigi Donnarumma hümnide ajal oma kätega meie pisikesel Karl-Jakobil õlgadest hoiab, et tal külm ei oleks, On eriline kui Moise Kean, kes viis minutit hiljem Itaalia juhtima viib, tuleb koos Karl Tüüriga mööda muru nagu sõber, käsi õlal, On eriline, kui maailma tipu suunas suurte sammudega liikuv Karl-Jakob Hein sätib oma soojenusdressika meie Maru selga, ikka selleks, et väike sõber ei külmetaks, On eriline, kuidas Rasmus Peetson nii kindlalt ja turvaliselt Herolit julgustab, On eriline vaadata, kui Remi River mängupalli staadionile toob ja kohtunik Serdar Gösübüyük teda turvaliselt enda lähedal hoiab, On eriline, kuidas meie lapsed koos mängijatega hümni laulavad, On eriline, kuidas turvatöötaja meie pallipoiss Rico üle poordi ja tagasi tõstab, et too palli kätte saaks võtta, On eriline, kuidas mõlemad väravavahid kiiresti meie poistelt palle nõuavad ja nood kohe kiirelt ka vastavad! Jne, jne, jne. Sadu erilisi hetki!! Need kõik on suure jalgpalli lahutamatud osad. Ilma milleta tegelikult mängu ju ei oleks, või oleks midagi väga olulist puudu. Meie 32 last olid väga tublid, julged ja said väga hästi hakkama. Väikesed tulid pärast oma tööd vanemate juurde, et kõik koos vaadata head mängu ja koos näha ka oma trennikaaslaste tegutsemist pallipoistena. Sellised hetked mida saame kaasa võtta, hetked mis ei unune kunagi, hetked mis võivad saada noorele spordilapsele teenäitajaks. Kindlasti aga mõistame, et just meie ja meie lapsed, iseenda jaoks olemegi kõige tähtsamad ja erilisemad. Oleme puudutanud maailma tippjalgpalli ja saanud energiat, millega peame oskama ümber käia. Kaks tähelepanekut ka. Kui 17 aastat tagasi oli meie üheks maskotilapseks Rocco, siis nüüd aastal 2025 tema vend Roger. Ajalugu ju kõige paremal viisil kordub. Ja kuigi Eesti 1:3 mängu kaotas, lõi meie eest värava Rauno Sappinen. Ka meie klubi sõber, kes näiteks osalenud meie Lastekaitsepäeva Jalgpalliturniiridel.

Lõuna-Läänemaa JK Maskotilapsed: Säde Lee, Mirjam, Carolin, Liz-Sandra, Herol, Oskar, Iko, Maru, Uku, Tever, Roger, Endrik, Kristjan, Taavi, Karl, Karl, Remi River, Holger, Mät, Mäx, Sonny, Karl-Jakob.

Lõuna-Läänemaa JK Pallipoisid: Pärtel, Andreas, Jan-Robin, Uku, Romel Rio, Rasmus, Leek, Rico, Jürgen, Ruud.

Suur tänu lapsevanemad; Angelika, Kati, Aune, Püü, Tiina, Küllike, Triin, Mariel, Sälli, Siret, Maarika, Teet,  Erki, Marek, Andero, Priit, Taivo, Mait, Laur, Kalle, Argo, Indrek, Heikki, Rando.

Suur tänu: Eesti Jalgaplli Liit, AS L&L, Nordramm OÜ, AS Lihula Maaparandus, COOP Lihula, Havanna OÜ, Virtsu Kool, Lääneranna vald.

Eriline tänu Monica Rand!

Eriline tänu Mariliis Pikkar!