Priit Mäeorg käis Virtsus treeningutele Kõmsilt. Ta ei puudunud ühestki trennist ja mitte üheltki võistluselt. Tänu sellisele suhtumisele jõudis ta Eesti jalgpalli meistrisarja ja on juba kaheksa aasta mänginud Eesti rannajalgpallikoondises.

Palju artikleid on meie klubi kodulehel kajastanud seda, kui tähtis on iga poiss, iga mängija klubile. Eriti juhul, kui ta esindab võistkonda, kes mängib Eesti noorte meistrivõistlustel. Maaklubide arv Eesti esivõistlustel väheneb aasta-aastalt suure tempoga. Laste arv maakohtades on eriti meie kodupiirkonnas vähenenud nii, et meil on viimase seitsme aasta jooksul suletud kolm kooli 30 kilomeetri raadiuses. Kasari, Tuudi, Vatla koolid on alati, alates 1999 aastast, mil Lõuna-Läänemaa JK alustas mängimist Eesti noorte meistrivõistlustel erinevatesse võistkondadesse palju väga häid mängijaid andnud. Selle taga on mõistagi suur töö ja eriti nende koolide õpilaste suure südamega suhtumine meie treeningutesse. Meeskonna elus hoidmine, ühise filosoofia loomine, ühte sammu astuma panemine, ühesuguste mõtete mõtlemine kujuneb välja aastatega. Nipsuga ei käi midagi. Ükski treening ei ole poistele kohustulik, kui aga treening valitakse, on lapsel, kes sinna koos lapsevanema nõusolekuga läinud on, kohustus sellest korralikult osa võtta. Iga treeningul osaleja on ühtse keti tähtis ja tugev lüli. Kui kuskilt lüli muutub nõrgaks, läheb kett ju katki, meeskond sellega kannatab, sest meeskond ongi ju kett!! Treeningul käimisel ei ole ainult ajaveetmise mõte, ega hobiks nimetamise koht. Kui laps käib treenimas ja see grupp osaleb turniiridel, võistlustel ja eriti veel kui grupp-meeskond osaleb Eesti noorte meistrivõistlustel on igal noorel kohustus ilusti treenida, hoolsalt käia treeningutel ja läbi selle vastutada ühiselt keti mitte purunemise eest. Meie lapsed osalevad kiiduväärselt kõrge protsendiga treeningutel, seda näitab treeningpäevik.

Lõuna-Läänemaa JK on 20 Eesti noorte meistrivõistluste aasta jooksul mängitanud seal peaaegu 40 võistkonda. Kõik on olnud tublid, eranditult, sest selgeks on kodude poolt, lastevanemate poolt tehtud just eelkirjutatud põhimõtted. Võistkonda ei tohi alt vedada, võistkonda ei saa alt vedada. See on väga suur vastutus, mis kasvab aasta-aastalt. Selleks on ka meie klubi üks põhimõtteid, et väga noorelt me sellistele võistlustele ei trügi. Eesti esivõistlustel olen oma noored mängima viinud minu arust küllaltki õiges eas. Lähtudes lihtsast põhimõttest, et lapsepõlv peab olema võimalikult pikk, selles eas peavad olema lihtsad mängud, võistlused, turniirid, et laps ei tunneks liialt stressi. Sest ta ei pea sellega lihtsalt hakkama selles vanuses saama. Kuid 13-14 aastased poisid on selles vanuses, kui juba saame rääkida noortest meestest, kes võtavad ka vastutuse. Vastutuse, mida jagatakse kõik koos, koos treeneri ja poistega. Selleks on meil igal Eesti meistrivõistluste mängul kolm koosolekut, kui me kõik läbi arutame ja küsimustele vastused püüame leida. See on selge protsess ja arengu üks osa. Et nende koosolekuteni jõuda, peab hoolsalt treenima, kuuluma võistkonda ja tunnetama-tundma vastutust. 

Kahjuks juhtuvad asjad, mis minul, 28 aastat noori juhendanud treenerile kindlasti ei sobi. Ja ei sobi kindlasti ühelegi noortetreenerile. Kõige tähtsamaks seaduseks poisile on koolikord!!! Kui siin saame asjad korda, peaks olema ka suhtumine treeninguteks-võistlusteks väga korralik. Kuid kahjuks see nii ei ole. On ennekuulamtu, kui treener saab võistluste eelõhtul mängijalt teate, et ta ei tule jälle võistlema. Ja seda mitmendat-mitmendat korda. Ja kui treener sellele tähelepanu pöörab ja aru pärib, on maailma halvim inimene muidugi treener, kes julgeb seda teha!! Muidugi lapsevanema poolt!!! Aga kes kaitseb treenerit-õpetajat, või õpetajatki koolis, kui ta klassis nõuab, kui õppimine käest mõnel läinud, see on tõsine mõttekoht. Kas tõesti on tänapäeva koolis lastel ainult õigused, aga kohustusi mitte??? Kas treeningul osalejal ei ole kohustus teavitada treenerit kasvõi kolm päeva ette, et ma ei saa võistlema tulla, kas alati peab seda tegema võistluspäeva eelõhtul, siis kui kõik nii mänguplaanid, kui muu võistluse plaanid tehtud!! Kas see on halb küsimus, või on see taas lastele liiga tegemine!!?? Kui 1999 alustasime ja sajandivahetusel Eesti noorte meistrivõistlustel mängisime, kogesin Virtsu poistega mitmel korral asju, mida pole julgenud praegustele noortele rääkida. Kui Mustamäe FC Flora vastu mängus 120 pealtvaataja ees Virtsu väljakul üks ründaja mulle sisuliselt selga hüppas ja püksid maha tõmmates nõudis mängima panemist, sest tema ülisuur soov oli oma koduklubi aidata. Ja see aitas, võitsime praeguse Eesti koondise peatreeneri Martin Reimi isa, Olev Reimi juhendatud võistkonda 3:1. Või kui kaks venda, kes elasid Virtsu trennipaigast 20 kilomeetri kaugusel väga hoolsalt treenisid. Siis aga ähvardati buss, mis neile hästi sobis, liinilt ära võtta. Poisid olid kindlad, et jätkavad treeningutel käimist, ei mitte autoga, sest autot neil peres ei olnud, vaid hobusega, sest neid oli neil üle 100....Soov treenida, võistelda ja mis peamine, võistkonda mitte alt vedada oli poistel südames!! Ja neid näiteid on kümneid. Kui seda meenutada, tuleb praegugi pisar silma... Ka praegu on meil poisse, kes meenutavad neid aastakümnete taguseid jalgpallureid. See on hea, kuid kas sisse lipsavad väga pahad teemad võiksid olemata olla?? Ja treener ei tohi enam arugi pärida...sest õigustuste ämber voolab treenerile kohe kaela, vot kuhu oleme jõudnud.