Poisid tegid kahe väga tugeva vastasega kaks täiesti erinevat mängu!!!

Eesti noorte meistrivõistlustel on meie U14 meeskond pidanud viienda ja kuuenda vooru kohtumised. Kahe mängu kokkuvõtted jätsin teadlikult ühisesse katlasse, sest tegu oli vähemalt paberi peal väga tugevate noortevõistkondadega ja õppematerjal, mida pidime nendest mängudest saama oli hinadmatu. Samuti oli kahe mängu võrdlusmoment poiste enda jaoks oluline, iga noorsportlane pidi omas peas suutma lahata kahe mängu mõju, erinevust, enda tööd, vastaste erinevust, naturaal ja kunstmurumängu ja kodu ja võõrsil toimunud mängu.

Esimene mäng Pärnu JK vastu toimus meie esimese kodumänguna. Alles meistrivõistluste viiendaks mänguks pääsesime koju, oma Lihula staadionile. Muru oli korralik ja tunne seega koduseinte toele tuginedes hea. Vastane väga tugev, kvaliteetne. Esimene poolaeg näitas kohe ära peamise-kui ei ole mänguks valmis, siis on karistus nii kiire tulema, et sa ei saa arugi, millised numbrid tablool põlevad. Just nii meiega juhtus ja see on väga hea. Sest õppimise koht, nagu me seda esimest aastat suurel väljakul võtame, on ülitähtis. Lisaks valmisolekule saame tähelepanu pöörata olulistele nüansidele, mis mängu määravad. Kõike seda saab tegelikult pidada kogemuste puudumiseks. Ja eriti, kui nii hoolsad poisid, nagu meil võistkonnas on, püüavad nii-nii väga, eriti kodus ja vaim ei pea vastu. Oluline puudujääk millele peame kindlasti tulevikus rohtu leidma on keskväljal pallide võitmine. Kui seal kahevõitluse kaotad, on vastus kontrarünnaku näol kiire tulema. Paljud vastaste rünnakud just nii alguse saidki ja olime kaitses siis omakorda hädas, siis veel mõned kaitse ja väravavahi eksimused ja esimese poolaja lõpuks oli seis 0:5!!! Info vaheajal oli eelkõige rahustada poisse, mõnel noormehel näitas kehakeel maailmalõppu, kus kõik kadunud ja midagi päästa enam ei anna. Annab küll ja kuidas veel. Taas saime suure ühise arutelu käigus ligi ravimile, mis meid aitas. Unustasime esimese poolaja ja seadsime sihiks mängida lihtsalt parem poolaeg, kui see, mis just seljataha jäi. Mõned muudatused asetustes, vahetuste näol ja olukord ju pidi muutuma paremaks. Iga poiss pidi leidma endast juurde 10%, mis kokku teeb juba 110%. Noori tuleb kiita, et iga poiss sai kokkulepitust aru ja unustas oma isiklikud huvid platsil. Meeskond tervikuna mängis väga hea teise 35 minutit. Suutsime paremini mängida kaitses ja mis samuti tähtis, suutsime skoorida. Jass ja Paul viisid mõlemal korral meid teise poolaja kontekstis juhtima. Lõpuks suutsid küll vastased edu saavutada, kuid teise poolaja hea mäng oli vajalik just järgmist mängu silmaspidades, kas ka õpetlik ja igal poisil kaasavõetav, see oli juba iga noore enda teha ja pidi kajastuma järgmises kohtumises.

Lõuna-Läänemaa JK: Ken-Indrek, Paul, Kenneth, Timmo, Ats, Geron, Jass-Jasper, Kert-Kristjan, Taavi, Charli, Keiro, Joonas, Eric, Kevin, Raikko.

LLJK- PÄRNU JK 2-8

Karistuslöögid: 3-4

Nurgalöögid: 1-10

Löögid raami: 8-18

Kollased kaardid: 1-0

Ja oligi käes päev, mil kuuendas Eesti meistrivõistluste mängus kohtusime FC Kuressaarega. Sõit Saaremaale on alati meie võistkondi läbi aegade saatnud. Oleme kümnetes riigi esivõistluste mängudes sealsete võistkondadega mänginud. Meid on saatnud alati huvitavad kohtumsied, selle klubi treenerid ja mängijad on saanud meie suurteks sõpradeks. Meid tuli ka sellel korral tervitama FC Kuressaare Meistrisarja klubi peatreener Jan Važinksi ja praeguste poiste, kelle vastu meie noored mängivad treeneriks olev Mario Pruul on ka ise poisipõlves Lõuna-Läänemaa JK vastu mänginud....seega sõprus, mis kestnud aastakümneid, kuid palliplatsil tuleb hetkeks nö sõprus unustada ja otsustada tulemus tõsise mänguga. Esimene mäng Kuressaare kunstmurustaadionil oli eriline meie jalgpalluritele ka seetõttu, et mängisime nüüd täismõõtmetega väljakul. Nii suurtel väljakutel mängivad mehed ja naiskonnad. See oli FC Kuressaare treeneriga kokkulepe. Etterutates võib kohe mainida, et poisid pidasid vastu ja said hakkama. Mäng ise algas just nii, nagu mängueelsel koosolekul kokku leppisime. Pidime olema valmis, valmis ja veel kord valmis. Eelmise mängu naiivsus ja lohakus ei tohtinud korduda. Pidime tugeva vastase vastu seisma ja kannatama ja läbi selle ootama oma võimalusi. Olime kaitses väga tublid, keegi ei langenud ansamblist välja. Keskväli sai hoopis paremini pallide võitmisega hakkama, kuid eks selles osakonnas saa alati paremini. Lõime ka olukordi, mis oleks võinud meie skoorimisega lõppeda, kuid veidi jäi õnnest puudu. Esimesel poolajal ei lasknud vastastel luua olukordi ja nii nemad, kui meie teenisime kaks raamilööki, seega võrdne mäng. Kuigi vastaste käes mänguolukordade tekitamine rohkem oli, saime meie nende neutraliseerimisega hästi hakkama. Loomulikul oli vaheaja koosolek motiveerimise ja innustamise, ning kiitmise koht. Samas teadsime kõik, et mänguks alles läheb, sest palavus ja ikkagi suur väljak võivad hakata mängu määrama. Teisel poolajal oli raskem. Poisid olid vaprad ja tahtsid lõpuni. Palavus tegi liiga. Tegime ka äärtevahetuse lükke, kus tagumised tõsusid ette ja vastupidi. Oleme seda mitmes mängus edukalt katsetanud ja see on toiminud. FC Kuressaare vastu oli rõõm tõdeda, et kaitses sellega kehvemaks ei läinud, kuid ehk oleks selle lükkega ette rohkem teravust tahtnud. Geron ja Raikko olid tublid, kuid et nendeni pallid jõuaksid, pidanuks neid keskväljal rohkem võitma. Natukene jäi sellest vajaka ja sellega ka äärtelt tehtav teravus. Kuigi mitmeid võimalusi tekkis just keskväljameestelt, kes palavusega vaat et kõige rohkem tööd rügasid. Kogu tiim mängis väga korralikult. Meeldis kannatus, mis oli selle mängu peamine märksõna, ei rapsitud, ega tormatud. Väravavaht Ken noppis õhupalle enda valdusesse nagu Mart Poom omal ajal Eesti koondises, kaitses saime hoitud, vahetusi tegime tihedalt. Vastased mängisid palju maast ja tagant läbi, suutsime teha hästi kõrget pressi ja olime pallivõitmisele päris lähedal ja seda paljudel kordadel. Ja juba oli käes mängu 70 minut....kas tuleb väga tugeva vastase vastu võõrsilt viigipunkt. Oh õnnetust...viimasel minutil õnnestus ikkagi vastastel kaks korda skoorida.. Poistest väga kahju, sest viik oleks olnud kindlasti õiglane tulemus. Kuid mängu kokkuvõte pingil oli siiski rõõmus ja tehti endale korralik aplaus. Lisaks said poisid staadionilt tulles tunnustavad sõnad FC Kuressaare lastevanematelt, kellede arvates meie poisid head mängu näitasid, nii see ju ka oli!! Tublid poisid.

Lõuna-Läänemaa JK: Ken-Indrek, Geron, Timmo, Ats, Paul, Kenneth, Joonas, Keiro, Raikko, Taavi, Charli, Kaarel, Kert-Kristjan, Jass-Jasper, Eric, Kevin.

FC Kuressaare- LLJK 2:0

Karistuslöögid: 1-5

Nurgalöögid: 6-0

Löögid raam. 10-2