Millest tulevad mängude täiesti erinevad pildid.

Pärast suurt kaotust ei saa treenerit naerul näoga kuulata...

Täna kohtusid Lõuna-Läänemaa Jalgpalliklubi U14 poisid Eesti noorte meistrivõistlustel Kohtla-Järve Zenit võistkonnaga. Teist mängu järjest kohtusime võistkonnaga, kus vastasteks teise temperamendi ja mängulaadiga noored. Kui kuus päeva tagasi Tallinnas tegime hiigelmängu, siis nüüd mängisime mängu, mida varem mänginud ei olnud. Mängu teisel poolajal lagunes kõik koost.

1. Mängueelne koosolek oli rõhuasetusega sellel, kuidas suutsime nädal tagasi tugeva Ararati vastu näidata hiilgavat mängu. Muutsime täna ka soojendust, et selline mäng kohe esimesest poolajast välja hakkaks tulema. Kahjuks ei saanud taas esimesel poolajal kohe mängu käima. Kuigi läksime Jassi väravast kenasti juhtima ja omasime häid äärelt läbiminekuid, suutsid vastased kahel korral meile värava lüüa. Taas sai saatuslikuks eelmise kohtumise esimese poolaja peamine probleem-meie ei saanud pallile lihtsalt pihta ja just sellisest lapsikust veast meile ära löödigi. Esimese poolaja ühkes tegelikult positiivseks märksõnaks olid läbiminekud ja ....suluseisud. Neid tegime kokku viis. See on tegelikult positiivne märk, lihtsalt peab veel aega andma ja oskama mängus, kus tuhat mõtet peas suluseisu olukorraga toime tulema.

2. Vaheajal oli sama motiveerimine ja usu süstimine. Oleme suutelised mängima ja tuleb olla korrektsem-kindlam-vapram pallide võitmisel ja lihtsalt võideldes. Ei tohi keha palli eest ära tõmmata, ei tohi keha vastase eest ära tõmmata. Kehakeel peab väljaku kõrval kaasaelavatele pealtvaatajatele ja treenerile märku andma, et platsil on oma klubi eest võitlevad poisid.

3. Teine poolaeg algas meie survega. Esimesed kümme minutit olid väga püüdlikud ja saime läbijookse ja võimalusi. Sellises olukorras õnnestumine oleks mängu meie poole pööranud...kindlasti, aga kõik läks paraku teisiti ja väga halvasti teisiti...Just meie surve ajal lõid vastased teise poolaja 10 ja 11 minutil kaks väravat ja sellega oli tegelikult mäng otsustatud. Paraku. Eelmises mängus sama temperamendi ja ütleks et tugevama võistkonna vastu tulime me samast seisust mängu tagasi. Nüüd aga läks kõik alla mäge. Poolaja lõpus veel kuue minuti jooksul kolm väravat ja suur 1:7 kaotus oli tõsiasi. Mängu 11 ja 26 minuti vahel ja sutsu ka mängu lõpus oli võimalusi-nii Jassil, Keirol, Raikkol, Geronil, Atsil, Paulil...nagu näha mitte vähe. Kuid kõikide poiste löögid kas ei lennanud raami, või olid nii halvast positisoonist löödud, et ei kujutanud väravavahile mingit ohtu.

4. Mängule tulles oli üks nõue see, et kõik naudiksid mängu-rõõm, suu nurgad ülespoole on esimesed asjad mida iga mees platsil teha saab. Positiivsus ja veel kord positiivsus. Kaaslase tunnustamine. Siis võitlemine ja seda igas olukorras, ei kuku pall ise sülle, selle saab iga sportlane endale selgeks teha. Vastane võib olla parem taktikaliselt, tehniliselt, kuid võidelda saab iga mees. Kogu aeg peab olema mõttega mängu juures.

5. Igal poisil platsil peab olema vastutus. Pallist võib mööda lüüa, palli ei pea väravasse, isegi raami alati saama, kuid tahe, see on peamine, kui seda ei ole, siis on pahasti. Ja kas sa jätad mängu hinge, selle eest pead vastutama!!

6. Treener nagu ikka, pani tänase mängu asetuse. Ilmselt läks natukene valesti, kuid asetus pannakse ikka selle järgi, et oma poisse usaldatakse. Iga mängija on treenerile väga tähtis, oluline ja treener austab igat mängijat. Teemad, nõudmised väljaku kõrvalt võivad tunduda vahest emotsionaalsed ja ehk nõudmised ka erinevate mängijate suhtes erinevad. Nii ju ongi, ikka tuleb põhimeestelt rohkem nõuda, kui varumängijatelt. Ja kui mees on usaldatud kaitsesse, siis on ju normaalne et treeneri suust tuleb käsk pall puhtaks lüüa, või keskväljamehele ülesanne, pall võita ja kiirelt rünnakusse viia. Need on tavapärased nõudmised, kord peab väljakul olema. Lisaks elementaarne strateegia ja elementaarsed nõudmised. Ei saa minna kaitsma, kaitsetaktikaga alati mängima, peame ka ise oma mängu mängima ja ründama. See ongi usaldus ja oma mängijate tunnustamine, et lased noorel mängida, mitte ei pane rivi värava ette!! Tegelikult ju midagi katki ei ole, kui mingil moel, mingi asi ei õnnestu. See on õpiprotsess nii treenerile, kui mängijatele. Ja iga võistkonnaga uuesti, iga mängijaga erinevalt ja igal põlvkonnal omad head ja vead, ikka uuesti õppimine. 20 aasta jooksul, mil klubi on Eesti MV mänginud, ongi lapsed, treenerid, treeningud, kõik muutunud, kuid seegi on protsess!!

7. Vastutusest juba oli juttu. Peame suutma lülituma ennast kohe mängu lõppedes kuulamise programmile. Siiski on probleem, kui peale hooaja halvimat poolaega tulevad osad poisid platsilt naerdes....See ei ole kindlasti õige ja kohe mitte aktsepteeritav!!! Kui kaotus ajab naerma, siis ei ole jalgpalli riigi esivõistlustel mängimine või üldse selle spordialaga sellel tasemel tegelemine õige koht!!!. Muidugi ei ole mäng mingi sunnitöö, kuid valmisolek peale mängu mängu analüüsimiseks koos treenerite ja lastevanematega, seda peab 12-13 aastane poiss kindlasti suutma!!

8. Nüüd tuleb kõigil mängu analüüsida, treeneril teha järeldused...ja mängijatel mõtlemine. Kaasa võtta järgmistesse mängudesse ainult positiivne- Esimese pooalja värav ja läbiminekud. Teise poolaja löögid, ka möödalöögid, suluseisud, sest ka need on aktiivsuse näitajad. Samuti panna kõrva taha mängueelse koosoleku kokkulepped, kas iga mängija seda täidab ja mängulõpu koosoleku analüüs-kas ikka kõik jalgpallurid kuulavad ja saavad aru mis karussellis nad tegelikult kaasa teevad.

LLJK koosseis: Ken-Indrek, Paul, Kenneth, Timmo, Ats, Charli, Kert-Kristjan, Taavi, Kaarel, Geron, Jass-Jasper, Raikko, Kevin, Keiro, Joonas

LLJK- Kohtla-Järve SK Zenit- 1:7

Löögid raami: 4-13

Nurgalöögid: 4-7

Karistuslöögid: 2-7