Kas suudame oma jalgpallipere sama ühtsena hoida ka 2024 aastal?
Lõppenud 2023 aasta oli meie sportlastele väga töine. Ainuüksi fakt, et meie sportlastel oli aasta jooksul kokku 107 võistlust, näitab seda ilmekalt. Mitte kunagi varem, alates 1994 aastast, kui jalgpalliga siin alustasime, ei ole nii võistlusrikast aastat olnud. Kokku saime jalgpallis erinevatel turniiridel, mängudel, võistlustel ja üritustel osaleda 67 korda. Kergejõustik, ala mis meie klubi noortele treenimiseks toodud kaheksa aastat tagasi, jättis kalendrisse 40 võistluse jälje. Usun, et olime tublid ja krapsakad. Suutsime pakkuda korraliku väljundi kõigile, kes meil treenivad. Kokku treenib meil 60 last. Naiskonnas on mängijaid 17 ja eraldi kergejõustikutreeningutel osaleb 12 last.
Kõikide meie aastate peamine siht ja eesmärk on alati olnud lastele pakkuda turvalist treenimiskeskkonda. Sellest lähtuvalt ei võta me treeningutele lapsi lasteaiast sest lapsele peab säilima pikk lapsepõlv ja tunniplaani alusel elamine ei ole selles eas teps mitte õige. Tõsi, aegade jooksul erandeid on olnud, kuid see pidavat reeglit kinnitama. Ka lapsed esimeses kooliastmes, kes meil treenivad, on kindlasti sellises jalgpalluriks ettevalmistamise faasis, mida ilmselt mujal ei kogeta. Me lähtume rangelt oma filosoofiast ja proovime nii leida õiget käekirja, et lapsest, kui ta seda soovib kasvab lõpuks ehk ka pallimängija, keda saame siis jalgpalluriks nimetada. Ja seda on meil ikka aastakümnete jooksul juhtunud päris palju...
Just need lapsed, kes on kõige nooremates gruppides mängisid sellel aastal taas ka Eesti noorte meistrivõistlustel. Valisime sobiliku liiga, sellise keskkonna, et maalaps, maaklubis treenivad lapsed astuksid samm-sammult jalgpalli suunas, kus peatselt loeb ainult tulemus. Muidugi mängimine riigi esivõistlustel ja ükskõik mis liigas on ka ikkagi mäng ju tulemuse peale, saame siiski tõdeda, et kõik see näitas sellel aastal väga ilmekalt et saame seda lihtsamini teha. Rõõm mängust ja jalgpalli nautimine, kuid samas ka soov võita ja tahta väikest tulemust säilis! Lisaks võtsime teadlikult poistega ette erineva tasemega turniire. Kord mängisime turniiridel, mis olidki rõõmu ja nautimise turniirid. Siis aga saime osa turniiridest ja võistlustest, kus mitte mingisugust armu ei antud ja pidime tõestama ka neil oma võimekust ja taset. Ja rõõm ongi see, et igal pool saime hakkama. Meie lapsed suutsid kohaneda ja vastavalt olukorrale nö. ümbersündida. Just see oligi selle aasta arengu suurim näitaja. Laps ise mängib vastavalt sellele, kuidas mingi mäng või etteaste nõuab. Ja 2023 aasta Eesti MV olime läbi aegade ka kõige parima tulemusega. Mõlemad tiimid tõid oma liigas esikohad! Kui teise-kolmanda klassi poisid sellega toime tulevad, siis on nüüd kaks-kolm järgmist aastat, kus juba kinnistuma peab tehnika ja mängutaip, olema neil veidi kergem seda saavutada. Iga asi omal ajal ja kindlasti saame seda just omas keskkonnas pakkuda. Eraldi kaustad iga mängija kohta näitavad peaaegu kõigi kohta plusse. Samas on ülioluline taipamine ja seda just lastevanemate poolt, et treening ei toimu ainult treeningul: Iga laps peab kodus iseseisvalt treenima ja seda palju. Ja meie aastakümnete suurim relv-erinevatest küladest, erinevatest koolidest tulevad lapsed. Just erinevad lapsed, erinevad iseloomud saavad siis meie trennides kokku ja siis saame hakata looma tiimi, kes varsti kasvab võistkonnaks, kellega kõikjal Eestis vapralt mängida. Nii on see alati olnud ja miks peaks praegused lapsed olema teistsugused või nõrgemad, pigem vastupidi. Nii palju kui säärast võimalust meil erinevatest koolidest lapsi saada on, nii kaua saame seda trumpi veel kasutada. Sellest kas saadakse aru või ei saada, siin teisi valikuid ei ole. Teinekord on selliste asjade märkajateks treenerid mujalt. Näiteks täna, aastavahetussoovi telefonikõne Indrek Zelinski esimese treeneri, 80 aastase Märt Siiguriga just seda ilmekalt näitas. On hea kuulata, et meie lapsi märgatakse kaugemal.
Kuigi treening kui selline, tänapäeva üldine hoiak seab siiski ka omad piirid ja normid. Päris nii enam ei saa ja ei tohi ju lapsi treenida selliselt, kui näiteks 10-20 aastat tagasi, veel vähem 30 aastat tagasi. Siis, kui peale trenni lapsele sai öeldud: Homme kell 08.00 on väljasõit sealt ja sealt, kaasa see ja see, ning õhtul õigel ajal magama. Ja mõistagi, järgmisel hommikul olid kõik platsis. Ei olnud mailide, facebooki, ega muud säärast maailma. Tundub vahel, et praegu, kui justkui peaks olema säärase info levitamine lihtsam, on keerulisem info kohale jõudmine. Vahest teeb nõutuks, et mõni vanem ei anna mitte kunagi teada, et laps trennist puudub, või viimasel hetkel mingil põhjusel loobutakse võistlustest. Samas on vanemad, kes seda alati teevad. See kõik on treeningprotsessi osa. Kindlasti peame saama edasi liikuda ka lohutamise perioodist. Ikka tuleb ka noorele jalgpallurihakatisele öelda, mis valesti läks, et seda peab parandama. Kiitus ja vigadele tähelepanu pööramine käivad ju käsikäes. Sellepärast ei pea hakkama nutma. Natukene peame olema tugevamad.
Nii käesolev, kui ka eelmised aastad on meil kindlasti läinud nii hästi sellepärast, et meil on väga tublid ja toetavad lapsevanemad. Nad teadlikult on abiks oma lapse harrastusele. See toetus aga kasvab abiks klubile. On ääretult tore, et oleme saanud käima väga olulise poole. Eesti MV mängudele sõidab buss, kus ei ole ainult lapsed. Kaasas on ka kõikide laste vanemad. Oleme suutnud muuta mõttemaailma, et ei läheks keegi vähemalt neile mängudele oma autoga, vaid tuldaks kaasa, et tunda seda tunnet, mida koos minemine-olemine kõik tähendab. Eesti MV mäng algab ju tegelikult Lihulas, Konsumi ees, kui me kõik koos pallide, lippude ja pasunatega bussi ootame. Kõik koos, meie klubi. Nagu Kaarel Maiko isa paar päeva tagasi sõbralikus vestluses märkis, et ta sai sellest koosolemise heast aurast aru alles ise kaasas olles. Seda saab pakkuda ainult jalgpall. Sest see on meeskonnamäng. Lisaks sellele on vanemad abiks turniiride ettevalmistamisel nii siin meie oma klubi poolt korraldatavatel üritustel, kui ka kaugemal. Näiteks suvine Saaremaa CUP oli ju ikkagi suures osas vanemate poolt organiseeritud. 40 inimese kanti meie lapsi ja fänne sellel turniiril Saaremaal staadionil, kui meie lapsed mängisid. See on uskumatu. Ja taas, seda märgatakse. Ükskõik kuhu me läheme, või kuhu ma võistkonna registreerin, siis korraldajad küsivad, et kas tulete taas oma suure fänniarmeega. Just see ongi see põhiline. Laps võib hästi mängida aga ta peab tundma, et ta on hoitud ja seda igal pool, mitte ainult kodukamaral. Hoidmine on kogu protsess-õpetus, seda nii jalgpalliline, kus laps saab kiitust ja ka laitust, kui ka see, et tal on võimalik tegeleda oma lemmikharrastusega. Treeneri suur tänu kuulub kõigile lastevanematele. Seda ka isiklikus plaanis-Suure juubelipeo korraldamine koos lastega on sündmus, millest mõtlen tänuga iga päev.
Sellel aastal oli meil suur võimalus saada osaks meile pühendatud suurest loost. Terve eelmise, siis 2022 aasta käis meiega kaasas portaal Levila. Ja nüüd siis märtsis avaldati meist lugu. Säärane, nagu Eero Epner meid nägi. Täpselt selline, nagu me välja paistame. Siin seda ümber kirjutama ei hakka, seda on ilmselt kõik lugenud. Ja meie lapsed on ka selles loos ju sellised nagu me soovime ja sellsied nad ongi-õnnelikud, rõõmsad ja elavad ning mängivad turvalises lapsepõlves. See on tänu nende kodudele. Ja tegelikult on ju meie lapsed alati olnud pildis. Oleme püüdnud ikka seda teha. Meie tegemised saavad väga hästi alati kajastatud.
On suur rõõm, et saame ikka ja jälle korraldada oma üritusi, milledel väga pikk traditsioon. Neist pikima traditsioonidega on Lastekaitsepäeva Jalgpalliturniir, mis igal aastal toob meie erinevate külade jalgpalliväljakutele väga palju lapsi ja vanemaid. Samuti juba üle 20 aasta kestnud Saaliturniiride sari jaanuari nädalavahetusel Lihulas, kus mängib ligemale 300 noort pallurit üle Eesti. Muidugi suvised jalgpallilaagrid, mida klubi on pikki aastaid korraldanud. Viimastel aastatel ka Mattiase turniir, kus perekond Idvani eraldi kutsub noored jalkalapsed oma koju hullama. Lihula-Lõpe jalgpallurite mäng, kus kohtume nii Lihulas, kui Lõpel. Sõprusmängud Lihulas, kus vastasteks Paikuse lapsed. Kergejõustikus sisevõistlused ja pikk kõrgushüppevõistlussari iga aasta lõpus. Täiskasvanutele saame pakkuda Veteranide jalgpallivõistlust augustis. Ja kergejõustikus on meie klubi kanda 1938 aasta Euroopa Meistri Aleksander Kreegi mälestusvõistlused. Tuleval aastal on tulemas 10 Mälestusvõistlus. Siis möödub kuulisangari sünnist 110 aastat. Ja mitmed teised võistlused, mis meie klubi korraldusel sünnivad.
Kindlasti on meie klubi üks jälg suur sõprus Pärnu JK Vaprus jalgpalliklubiga. Oleme sinna klubisse suutnud kasvatada häid mängijaid. Kuid eriline on see, et kaks klubi suhtlevad ka kõige muu taustal. Ühsiüritused, millest meie lapsed saavad osa. Ja muidugi see, et piiramatult on meie noored käinud vaatamas JK Vapruse Premium Liiga mänge ja seda nii Pärnus, kui mitmes teises Eesti linnas. Vapruse mängijad on käinud meie lasteüritustel ja meie noored kohtuvad Vapruse lastega, kus treeneriteks juba meie klubist sirgunud mängijad. See kõik on väga äge.
Kunagi olid lapsed ka naised, kes meie klubi praegu esindavad. Nad alustasid samuti meie klubis ja teevad seda veel praegugi 15 aastat hiljem. See on väga suur järjepidevus. Naiskond treenib, mängib Rahvaliigas ja erinevatel turniiridel.
Ükski võistlus ega mäng, ega üritus ei saa toimuda ilma toetajateta. Suur tänu kõigile meie vanadele ja ka uutele abilistele, kes meid just sellel aastal leidsid. Teie abi ja toetus on määrav, et meie lastel on kõik hästi. Suur tänu kõigile toetajatele.
Mida soovida uuelt aastalt? Eelkõige kõigile tervist. Vastupidavust ja vaprust. Lastele pallirõõmu ja tahtmist. Täiskasvanutele õigeid mõtteid. Õigete otsuste tegemist. Selliste, mis ei teeks halba meie lastele, ükskõik, kus külanurgas ta siis elab. Ehk ka kahetsust, kui midagi valesti tehti..Kuid ikka ja ainult koostegemise rõõmu. Sest ainult nii, teineteisele toetudes, teineteisest hästi mõeldes saame koos pakkuda lastele ja siis ju ka iseendale suurt rõõmu. Kui laps on õnnelik, siis oleme seda ka meie.
Head uut aastat!