Läänemaa KSL saalijalgpalli meistrivõistlused 7-9.klasside noormeestele ebaõnnestusid. Saavutati üheksa kooli hulgas, viies koht. Selle õppeaasta Läänemaa KSL jalgpalli meistrivõistlustelt oli ennem neljapäevast turniiri Lihula Gümnaasium võitnud kõigilt kolmelt turniirilt medali. Tütarlaste 7-9.klasside turniirilt tuli I koht, Poeglaste 7-9.klasside turniirilt tuli II koht ja 10-12.klasside poeglaste turniirilt samuti II koht. Peale kolme võistlust juhtis Lihula Gümnaasium ka koolide jooksvat edetabelit jalgpalliturniiride medaliarvestuses. Nüüd läks Haapsalu Põhikool võiduga neljapäeval selles edetabelis meie koolist mööda. Loomulikult on see vaid numbrite rida, mida on alati huvitav reastada. Kuid midagi neljapäevane turniir siiski näitas.
Peale kolmenädalast jalgpallist eemalolekut oli meie poistel selged probleemid pallitunnetuse leidmise ja teineteise mõistmisega väljakul. Esimene mäng Oru Kooli vastu oli väga kohmetu ja mõnes olukorras ei tundnud meeskonda üldse äragi. Kui juurde liita veel ebakvaliteetsed söödud ja esimesed puuted, oligi väljakult vastu vaatamas väga harjumatu pilt. Meie võistkonnad erinevates vanuserühmades on läbi aegade silma paistnud just suurepärase tehnikaga ja kiiduväärse meeskonnatööga. Kindlasti ei ole vähemtähtis, et meeskonnast puudus pikka vigastuspausi pidav Reno, kelle roll võistkonnas on hindamatu. Tegelikult on hindamatu roll iga poisi puhul, kuid just neljapäevane võistlus, kus ühe õnnetus oli andnud võimaluse nii mõnelgi poisil tuhast tõusta, ei kasutatud seda ära. Oru vastu suudeti viik välja mängida mängu viimastel minutitel. Selge, et nüüd oli vaja ümber sündida, et saavutada koht kahe parema hulgas, ehk siis poolfinaalis. Järgmine vastane, Haapsalu Põhikool-väga kvaliteetne võistkond. Kuid just selle kooli vastu tegid poisid päeva parima etteaste. Pidasime mänguplaanist hästi kinni. Rivo viis ka teenitult võistkonna juhtima. Olime domineerivam pool. Kuid sellest jäi väheks. Taas tavalised lihtsad vead-ebakvaliteetsed puuted ja valusad pallikaotused võimaldasid Haapsalu koolil lüüa kaks väravat ja kaotus oligi tõsiasi. Siis oli kalendris kaheksa mänguline paus, ehk siis täpselt kaks tundi. Kuidas ennast soojas hoida, kuidas vahepeal pikka mängupausi veeta, siit saime hea õppetunni. Olime passiivsed ja ülitähtis mäng Taeblaga näitas, et me ei saanud sellega hakkama. Taebla poisid sõitsid jõu ja agressiivsusega meie poistest üle. Tihti koolijalgpallis see määravaks saabki. Kaotus 1:4 oli õiglane-Me kaotasime mitte niivõrd pallioskuste, vaid suhtumise ja mentaalsuse poolest. Lihula Gümnaasium asus mängima seega 5-6.koha eest, vastasteks Palivere noored jalgpallurid. Selles kohtumises taastasid poisid veidikene oma uhkuse, üsna kvaliteetse mänguga tuli 2-0 võit!
Ega tegu ei ole katastroofiga, turniirid ongi erinevad. Kuid iga treeningul veedetud minut peab lisaks lõbule olema ka soov mängijana areneda. See soov peab iga mängija enese seest tulema. Laps ei ole professionaal, kuid 15 aastane noormees peab professionaalselt suhtuma, eriti, kui teatakse, kindlalt teatakse, mida see tähendab. Lusti löömine, ega mossitamine, kui oma tahtmist ei saada, ei tohiks olla eesmärk number üks!! Õnneks on võistkonnas palju mängijaid, keda alati kõikidele eeskujuks saab tuua. Peale seda turniiri on võimalus meil kõigil vaadata peeglisse!
Lihula Gümnaasiumi esindasid: Rivo Oosim-4 väravat, Kevin Kiviselg-1 värav, Martin Teppan-1 värav, Hergo Vald, Kevin-Reidar Bachaus, Juhan Johannes Raudsik, Egert Rassel, Raido Rump.