Nagu elus ikka, käivad ka spordis rõõmud ja mured käsikäes. Alati on suur rõõm ja hea meel, kui meie lastel miski õnnestub, või kui nad oma tegemistest särasilmadega räägivad. Kuid lisaks rõõmudele ja õnnestumistele jälitavad sportlasi ka mured ja probleemid. Kõige hirmsam ja ebameeldivam asi spordi, eriti sportivate laste jaoks on vigastused. Nende ennetamine on alati meie treeningute kõige tähtsam osa. Ülikorralik soojendus on meie treeningute peamine osa ja ega soojenduse puudujääkidest vigastusi ka tekkinud ei ole. Kuid mäng tervikuna, ohud, ebaõnn, ikkagi ei ole liikumine ju nii turvaline, et midagi ei pruugi juhtuda. Kahjuks on meie klubi lapsed sattunud tõsisemate vigastuste küüsi viimaste kuude jooksul liialt tihti. Septembris juhtus ülitraagiline õnnetus Virtsus, kui meie noorema grupi jalgpallur Geron sõbraga vabal ajal mängides nii õnnetult hüppeliigest väänas, et teha tuli mitu operatsiooni ja traatidega lausa luud ühendada. Nüüdseks, neli kuud hiljem on Geron taastumas ja peatselt liitumas klubi treeningutega. Oktoobris sai ülimalt keerulise vigastuse meie vanema grupi jalgpallur Reno. Läänemaa meistrivõistluste mängus väänas ta nii õnnetult põlve, et tal diagnoositi põlve ristatisidemete rebestus. Ilma vastasmängija kontaktita, lihtsalt tavalise kiire suunamuutmisega on ka võimalik õnnetu vigastus saada. Koheselt võttis noore jalgpalluri oma hoole alla Eesti jalgpallikoondise arst Kaspar Rõivasepp. Tänaseks, 3,5 kuud hiljem on Reno ravi ja taastusharjutustega jõudnud faasi, kus platsile naasemiseni on veel aega maksimaalselt üks kuu. Igasugune vigastus pärsib vaimu ja sellest välja tulemine nõuab noorelt sportlaselt suurt vaimujõudu ja lähedaste toetust. Keskmise treeningrupi jalgpallur Siim sai randmevigastuse kaks nädalat tagasi treeningul ja sama vana Hugo mänguhoos kodus, kui vigastas kätt ja sõrmi, ning samuti tuli tema käsi kipsi panna. Vanema grupi jalgpallur Krismar aga sai tõsise obaduse kehalise kasvatuse tunnis, kui kulmule tuli teha neli õmblust. Lõppeva nädala reedel kukkus aga keskmise grupi jalgpallur Robert tagurpidi jooksu tehes nii õnnetult, et muris ühe käe luu ja teisel käel tuvastati mõra. Mõlemad käed on nüüdseks noorel jalgpallipoisil kipsis.
Viimase nelja kuuga on tõsiseid traumasid saanud laste arv selgelt liiga suur. Ei tohiks olla nii palju vigastusi. Mõtlema peab, kas loobuda teatud harjutustest, samas ei saa ju ka loobuda lihtsatest kiirjooksudest ja mängudest näiteks noortegruppide reedestes mängutrennides. Jalgpall on kontaktne mäng, mükse ju tuleb igal treeningul, see peabki nii olema. Või on laste söögisedel liiga kaltsiumi ja muude tarvilike ainete vaene. Kindlasti pöörame igale aspektile vigastuste teemat lahates lastega tähelepanu.