Pildil Lõuna-Läänemaa JK Eesti noorte MV mängus Tallinna FC Floraga. 20.04.2008. Selles mängus ja hooajal tervikuna esindas klubi seitsme erineva maakooli poisi!!!

Tänavusel hooajal täitub 20 aastat esimesest Eesti noorte meistrivõistluste aastast, kui Lõuna-Läänemaa Jalgpalliklubi alustas riigi esivõistlustel mängimist. See on uhke number ja pikk ajalugu. Esimesed aastad mängiti peamiselt Virtsu Kooli õpilaste najal moodustatud võistkondadega. Meistrivõistlustel mängimine saigi ju alguse just selle maakooli edukatest esinemistest 1997-1999 aastal Snickers CUP turniiridel. Kui kool oli kolm kevadet järjest võitnud vabariigi kevadisetel finaalturniiridel hõbemedalid, siis oli justkui loogiline otsus panna need samad poisid proovile ka klubide, päris Eesti noorte meistrivõistlustel. Mingit aukartust, ega kahtlust selleks linnaklubide ees ei tekkinud, sest poiste suur tahtmine, kirg ja Eesti jalgpalli algusaastad olid justkui selle tõukeks. Mis kõige tähtsam, peale Virtsu olid ka teised maakoolid alustamas seda sama. Julgen kindlalt väita, et kui Snickers CUP ja Mesuca CUP turniire, mis olid spetsiaalselt maakoolidele mõeldud poleks toimunud, ei oleks paljud maapiirkonnad oma võistkondi eestikatele välja pannud. Vähemalt meie oma Virtsu tiimiga seda teinud ei oleks, või võtnuks alustamine kauem aastaid aega. Tollased turniirid olid ülimalt hea süsteemiga välja mõeldud ettevõtmised. Kõigepealt selgitati maakondades välja parimad. Seda tehti kolmes astmes-nooremad poisid, vanemad poisid ja vanemad tütarlapsed. Noorem vanuserühm oli kuni 12 aastased, vanem kuni 14 aastased. Iga maakonna parim, seega kolm võistkonda maakonnast, said õiguse osaleda Valtus peetud finaalturniiridel. Seega mängis ühel maikuu ja septembrikuu laupäeval Raplamaa alevikus kokku 45 võistkonda, u 500 lapsega!! 1998 aasta kevadisel finaalturniiril mängiti Valtu muruväljak täiesti murust paljaks. Peale 10-tunnist jalgpallipäeva ei olnud väljakul ühtegi murulible!!! Need olid tõelised maakoolide jalgpallilaulupeod. Saadi uusi sõpru, treenerid tutvusid, hakkasid omavahel läbi käima, hakati korraldama eraldi turniire, kuhu kutsuti teineteist külla. See oli areng!! Kokkuvõttes viis see kõik selleni, et maakoolide jalgpall, terve maapiirkondade jalgpall elavnes ja andis tõuke klubide moodustamiseks ja liitumiseks Eesti noorte meistrivõistlustega. Lastele oli väga äge ka see, et nii maakondlikel, kui vabariigi finaalis oli auhinnalaud kaetud toredate auhindadega ja alati said maapoisid-tüdrukud süüa lõpmatus kogustes snickers šokolaadi. Virtsu, Taebla, Võhma, Orissaare, Märjamaa, Raasiku, Paikuse, Valtu, Esku, Palivere sellised olid vähesed asulad, kes edukalt noil aastatel vabariigi finaalis mängisid. Edasised sammud olid maakoolide juures klubide loomised, ümbruskonna teiste koolide spordilaste kaasamine treeningutele ja tugeva löögirusika moodustamine Eesti meistrivõistluste tarbeks. Nii toimus see ka Virtsus. Kuigi juba varem, ennem Eesti meistrivõistluste karussellile hüppamist käisid Virtsus trennis mitme ümbruskonna kooli poisid, sai see täieliku hoo sisse ikkagi perioodil, mil alustati 1999 aastal mängimist Eesti esivõistlustel. Oli periood, kus Virtsu elas täieliku noortejalgpalli tähe all. Lõuna-Läänemaa JK võeti nii Tallinna FC Flora tütarklubiks, kui ka Eesti Jalgpalli Liidu liikmeks. Töötasin ka Eesti Jalgpalli Liidu volikogus. Sajandivahetusel treenis Virtsus lapsi kokku kindlasti üle saja, töötas neli-viis treeningrühma. Lisaks olid treeningud ka veel Vatlas, töö algas kahe grupiga ka Lihulas. Muidugi haarati ümbruskonna koolide lapsed ka võistkondadesse, kes mängisid meistrivõistlustel. Kokku said riigi esivõitlustel korraliku karastuse Virtsu, Lihula, Metsküla, Kõmsi, Tuudi, Kasari, Vatla ja isegi naaberkooolide Martna, Kullamaa ja Taebla sportlased. Seega on Lõuna-Läänemaa JK pakkunud võimaluse kümne erineva kooli sportlastele. Seegi on äge number. Näiteks artikli PILDIL ON TÄIESTI JUHUSLIKULT JÄÄNUD KLÕPSU ETTE OLUKORD, KUS KAADRIS ON KERMO JÄNES MARTNA KOOLIST, RAIGO PANK VIRTSU KOOLIST, KASPAR KAISEL METSKÜLA KOOLIST. See just ongi asja eriline külg, et mängisid poisid igast koolist. Konkreetselt selle 2008 aasta, 20.aprilli mängus Tallinna FC Flora vastu, mille Lihulas kaotasime 1:3 mängis seitsme erineva kooli poisi!!!!

Aastad ja Eesti üldine ääremaastumine aga andsid märku meie jalgpallile juba kümme aastat tagasi. Vaikselt hakkas koolides laste arv vähenema, see seadis ju pitseri ka võistkondade moodustamisele. Lõuna-Läänemaa JK tegutsemise kõige tähtsam filosoofia:Iga laps on tähtis, tuli veel tumedama trükiga kirjutada. Sest peatselt oli käes olukord, kus tuli tõsiselt lugeda igat tüdrukut-poissi, kes mängib. Linnaklubide arvu maaklubide arvu eest vuhisemine toimus suure ja kiire tempoga. Maaklubid lihtsalt ei jõudnud enam järele. Laste vähenemine, maakohtadest ära kolimine ja lõpuks ka koolide sulgemine tähendas üle Eesti just seda, et umbes 10-12 aasta justkui maaklubide, maakohtade jalgpalli tõusu, asendus maakohtade jalgpalli suure langusega. Lõuna-Läänemaa piirkonnas on viimaste aastate jooksul suletud kolm kooli-Kasari, Vatla, Tuudi. Absoluutselt kõigist neist suletud koolidest on tulnud Lõuna-Läänemaa JK klubile Eesti meistrivõistlustel osalemiseks mängijaid. Ja veel milliseid mängijaid!!! Hilisemad Eesti noortekoondislased, suurtesse klubidesse jõudnud poisid, Eesti Meeste Meistrisarja jõudnud jalgpallurid. Millest me veel räägime. Ja kõige hullem, et nüüd, kui vallad diletantide eestvedamisel kokku pandi, suletakse kindlasti koole edasi!! Olen oma statistikas täheldanud, et iga-aastaga kadusid maakoha klubid, kes nimetatud Snickers turniiride toel loodud, Eesti meistrivõistlustel mängimisest. Loodud on küll erinevad selle olukorra päästmiseks terve maakonda hõlmavaid jalgpallikoole, või mis nimed nendel täpselt on, aga see üks, see koha nimi, kogukonna nimi, lastevanemate, treenerite, laste toel elav nimi on igaveseks läinud. Paljud maakoolid/klubid, kellega omal ajal sai väljakul kõvasti maailmameistreid selgitatud ei toimi enam, neid pole enam olemas. Isegi medalivõitjad on loobunud. Läänemaalt näiteks Taebla SK-naiste jalgpalli alusepanija Läänemaal, või Palivere kes omala ajal võitis vabariikliku Tütarlaste Snickers CUP turniiri ja pääses Euroopa turniirile Hollandisse. Või poistest Emmaste, Võhma jne. 2019 aastal võtab Eesti noorte meistrivõistlustest osa üle 500 tüdrukute-poiste võistkonna. Maaklubide osalusprotsent selles üldises katlas on kõigest 9,4%. Seega on sisuliselt iga kümnes klubi maaklubi!! Veel mõni aasta tagasi oli see 21,2%.

Kas seda kõike arvestades saame me rääkida mingist võrdsusest maaklubide ja linnaklubide vahel. Kas edasi punnitamine on pääsetee ja vajalik. Arvan, et poistele ikkagi mänguvõimaluse andmine on oluline ja vajalik. Oma klubitunne, on poisil tunne, et ta on keegi, et ta tegeleb millegi tähtsaga, et tema määrata on miski. See on väga tähtis, see on vastutuse võtmine, noore inimese vastutuse võtmine. On oma kogukonna toetus, fännide olemasolu, võistkonnatunne. Läbi selle kasvavad ju poisid ka meheks. Kindlasti on nii mõnelgi eesmärk saada jalgpalluriks. Nad suudavad arvestada kaaslastega, mine tea ehk hakkavad trennikaaslased kunagi ka midagi koos tegema, loovad ettevõtted, turgutavad majandust. Treening loob ju elukestva sõpruse. Kuid sportlik pool. Jah, kui treeninguks on talvel võimla, kui enamustel rivaalidel aga samal ajal treeninguks kunstmuru ja kui mängijate valikuhulk on väga erinev, kas saame seada seda kõike ühele pulgale? Või kõrvutamiseks tuua tõik, et maaklubid, kellel puudub talvel treenimiseks kunstmuruväljak. Minna otse saalist, saalitreeningute pealt otse Eesti meistrivõistluste mängule on ikka-Keeruline!! Meie klubi sügisese viimase õuetrenni ja nüüdse eelmise pühapäeva esimese kevadise treeninmängu vahe oli täpselt kuus kuud. Kõik see aeg oleme treeninud väikeses võimlas. Mõnekümne võistkonna osalemine maapiirkonnast meistrivõistlustel on kindlasti ohumärk! Äkki peaks tegema restarti ja tooma uuesti maakoolidele Snickers CUP taolised turniirid, või mingil muul moel seda turgutama. Eesti Jalgpalli Liit on loonud tänuväärsed, igasse kooli toovad eriprojektid-Jalgpall Kooli ja Osavaim Jalgpallur, Osavusfestival-kuid taoline võistlus, mis nipsuga sütitaks osalema, kasvõi maakoole liituma üheks meistrivõistluste võistkonnaks, ikkagi ei ole. 

Lõuna-Läänemaa Jalgpalliklubi tähistab 20 Eesti meistrivõistlustel mängimise aastat ikka seal osalemisega. Kuid endise kümne erineva kooli lapse kaasamine meistrivõistlustele on lõppenud. Koole, millest saame lapsi kaasata on kolm-neli!

Kuid need lapsed on tublid!! Tänu neile saame alustada 2019 aastal Eesti noorte meistrivõistlusi!!