Taas on algamas uus Eesti noorte meistrivõistluste jalgpallihooaeg. Igal aastal ootab seda ka meie klubi. Mina, jalgpallurid, lapsevanemad, kõik on seda teinud põksuva südamega juba 17 viimast aastat.
Sellel aastal tuli aga põksuva südamega oodatud hooaeg, vahetada märksa kurvema otsuse vastu. Lõuna-Läänemaa Jalgpalliklubi U15 poiste võistkond 2017 aasta Eesti noorte meistrivõistlustel ei osale. Väga kurb otsus. Põhjused on proosalised ja võib isegi öelda, et mitte eriti sportlikud. Meeskonna loomine, elus hoidmine, treenimine, lastele positiivsuse pakkumine, tasakaalu saavutamine, arenemine, abijõudude kaasamine, treenijatelt hea suhtumise nõudmine ja veel sada asja on niivõrd keeruline protsess, et mõnikord see nii ei õnnestu, nagu vaja oleks. Just nii juhtus ka meie võistkonnaga.
Hetkel on Eesti noorte jalgpallis olukord selline, et noorte vabariigi esivõistlustest võtab osa järjest vähem maakohtade võistkond. Maakohad, kus valik on väiksem ja igal poisil kullahind, peab vähemalt rahuldava tasemega võistkonna komplekteerimisega eriti hoolega tegelema. Linnaklubidele peab ju kuidagi vastu seisma. Kui oleme saanud kokku näiteks 20 pealise grupi, on see alles kõikide eelpool nimetatud vajaduste algus. See grupp tuleb saada tööle, panna ühte rütmi hingama.
Esimeseks ja kõige tähtsamaks selle saavutamise aluseks on VÄGA KÕRGE PROTSENDIGA TREENINGUTEL OSALEMINE. Ja väga kurb, kuid esimest korda pikkade aastate juures (23 jalgpalliaastat) oli see viimasel poolel aastal meie klubis paljudel poistel puudulik. Põhjused treeningutest puudumisel on mitmed ja ka täiesti arvestatavad ja põhjusega. Kuid kõik põhjused kokku, poiste puudutud treeningud andsidki kokku selle, et heal tasemel treenitavat gruppi ei olnud võimalik käesoleval aastal võistlustulle saata.
Meil on treeningul poisse, kes käivad väga hästi trennis. Poisse, kelle treeningul osalemise protsent on ülikõrge, isegi 100% on mitmeid. Poisse, kes kooskõlastanud treeningul osalemise mõne oma teise huvitegevusega ja kes teevad seda väga hästi ja täpselt. See on suur rõõm. Kuid on ka noori, kes näiteks viimasest 45 saalitrennist on kohal olnud 5, 6, 7 või 10 treeningut. Ja sellise ettevalmistusega kahjuks noorte kõige tähtsamale võistlusele mängima ei ole võimalik minna. Toonitan, põhjused on olnud ka inimlikud, kuid kokku andis see mustri, milleni jõudsime.
Muidugi on olnud mitme noormehe puhul tegemist pahatahtliku ja põhjuseta puudumisega. Põhjuste otsimisega-näpu otsas täpp(!!!), kohustusliku kirjanduse lugemine treeningu ajal, enese unustamine raamatukokku jne!!!?? Mõni põhjus on ikka väga ennekuulmatu!! Kahjuks viis see ka selleni,et mõni noor jalgpalli juurest lahkus... põhjustest muidugi rääkimata, mis sest, et neid oli minu meelest kogu aeg väga hoitud. Päevaplaani puudumine, tegemiste toimumise jaotamine kelleajaliselt, just see kõik seda soodustab. Kolme, 1,5 tunnise treeningu mahutamine nädalasse, ei tohiks olla spordiga tegeleval lapsel keeruline. Ja sellega treeningult puuduv noor ei vea alt mitte ennast, vaid eelkõige võistkonnakaaslast, kellega koos treeningul areneda ja kes teda igal treeningul sinna väga ootab.
Jalgpall on meeskonnamäng, väga oluline on seda meeles pidada. Mängisin kodus ühte mängu. Läksin riiuli juurde, kus seisavad mul aastate lõikes alates 1994 aastast trennipäevikud ja tõmbasin suvaliselt ühe. Ja näppu tuli 2001/2002 õppeaasta. Virtsus, näitas päevik, treenisid siis vanemas grupis Veek, Mäeorg, Riive, Mätas, Vahtra, Krain, vennad Oberschneiderid jt.- 85-88 sündinud poisid, nooremas- 89-91 poistest Aavik, Eilaste, Meerits, Vänt, Dolgopolaja jt. Kõige tähtsam, tähtsaim selle kõrval mida me treeningul tegime oli see, et päevikus olid enamuses Plussid!! Miinused, mis näitasid treeningult puudumist, olid üliharvad!! Kui neid nimesid lugeda, no mõne mehe tunneb ära Tippsportlasena, Õpetajana, Firmajuhina, Kõik aga tublide inimestena. Kui see hoolas jalgpallitreeningutel käimine lapsepõlves sellele ka 10% kaasa aitas, siis olen mina treenerina üliõnnelik!!!
Kahjuks on 15 aastat hiljem näitav treeninpäevik kaldu teisele poole. Kindlasti on mitmed olulised asjad saanud alguse ka minust, sest ma ei ole muutnud lastelt nõudmist treeningusse, treeningkaaslasesse, sporti suhtumise osas. Kuid tänapäeva õiguste-kohustuste piir lastel on väga hägune ja siit ka ilmselt probleemid!! Kas üldse tohib midagi varsti enam nõuda!!??
Kuid alati on lastest ikka rõõmu rohkem. Kui 02.septemberil 1991 aastal aastal Virtsu Põhikoolis esimest korda kehalise kasvatuse tundi läksin ja minu ees seisid II klassi õpilased, tundsin seda head tunnet esimest korda kohe täiega.
Treeningud jätkuvad. Meie mitmed noored alustavad Eesti meistrivõistlustel mängimist Pärnu JK Vapruse ridades. Virgo, Randy ja Marteni üleminek on üks suur ja rõõmus sündmus. Meie võistkonna paljusid mängijaid hinnatakse kõrgelt mitmes teises jalgpalliklubis. Võistkonna viimasel koosolekul said kõik teate, kes soovib samuti lisaks kolmele jätkata Eesti meistrivõistlustel mängimist, saab sellest ainult mulle teatada. Vormistame hooaja ülemineku ja aasta ei lähe raisku. Samas jätkab Lõuna-Läänemaa Jalgpalliklubi poiste võistkond mängimist 2017 aasta Eesti noorte Rahvaliiga meistrivõistlustel. Seal teeb kaasa 2002-2004 sündinud poiste võistkond. Muidugi peab olema selleks poiste kindel soov ja suur tahtmine. Selle otsustame uue koolinädala treeningutel, neljapäeval-reedel.
Edu meile kõigile!!