Kas tõesti on haldusreform panemas oma rasket piiramisekätt esimesena just meie laste õlgadele? Tuleb välja, et kahjuks jah!!!
Septembri 10-l päeval, aastal 1991, kui meie taasiseseisvumisest oli möödas 20(!!!) päeva, osalesin noore kehalise kasvatuse õpetajana esimest korda Virtsu Kooli poistega Läänemaa koolide jalgpalli meistrivõistlustel. Lihulas toimunud 8-9.klassi poiste turniir andis meile maakoolide arvestuses esikoha! Seega oli kohe esimese võistlusega jalgpallis edukas vagu sisse aetud. Täna, 11.01.2018 osalesin väga kogenud treenerina Lihula Gümnaasiumi poistega Läänemaa koolide saalijalgpalli sisemeistrivõistlustel. Poisid olid taas tublid, võites turniiril III koha. Nende kahe kuupäeva vahele jäi üks inimpõlv, ehk 26 aastat, ja üks päev rohkem, kui neli kuud. Selle aja sisse on mahtunud Lõuna-Läänemaa koolide meeletu edu neil võistlustel. Edunnumbrite juures oleme palju peatunud ja kohti täna uuesti lugema ei hakka. Küll olgu aga mainitud, et kokku oleme lastega Läänemaa koolide jalgpallivõistlustest uue vabariigi ajal osa võtnud 170 võistlusest, igas vanuseklassis, õuejalgpallis, sisejalgpallis, algklassidega, neidudega. Mängida on saanud kõik. Jalgpall on olnud meie väikese piirkonna laste spordiala number 1!!! Tänasega lõppes alatiseks meie koolide võimalus mängida just tegelikus kodumaakonnas.
Täna oli meeletult kahju, südamesse karjuv tunne, kui meie lapsed olid võistlustel kui võõrkehad. Aastakümneid edukalt Läänemaa võistlustel osalenud Lihula ja Virtsu olid jäänud haldusreformi hammasrataste vahele. Need targad poliitikud, kes haldusreformiga meie kodukandi kodumaakonnast võõrasse maakonda liitsid, tegid lastele just seda, mida meie vaprad poisid täna tundma pidid. Nii Lihula, kui Virtsu koolide jalgpallipoisid justkui tohtisid mängida Läänemaa koolide võistlustel, aga teisalt ei tohtinud ka. Lihula Gümnaasium jõudis väga hea alagrupiturniiri järel, kus alistati kõik vastased kuivalt-Palivere 3-0, Haapsalu Põhikool II 1-0 ja Taebla 2-0 poolfinaali. Poolfinaalis jäädi peale 0-0 lõppenud mängu penaltitega 2-3 alla Ridalale ja pronksimängus võideti taas Haapsalu Põhikool II, seekord 2-0. Võiduka mängu lõpus aga tuli noortele sportlastele Virgo Vallikule, Herman Reinmaale, Kardo Roosmale, Randy Põllule, Marten Põllule, Siim Urbile teatada ebameeldiv uudis. Nimelt ei saanud Lihula jalgpallurid III koha väärilisi auhindu-pronksmedaleid. Sest meie oleme kogu selle poliitika järel teise maakonna kool. Veel ilmekalt vaatasid seda pealt Haapsalu II võistkonna poisid, kui said teada, et nad said kaotusega pronksmedalid...!!! Mängima lubati, aga mitte arvestuses. Kui seda kõike vaadata laiemalt, siis kaunistasid Lõuna-Läänemaa kaks kooli hoopis seda võistlust. 1. Mõlemad koolid mängisid hästi, 2. Ilma meie kahe koolita oleks osalejaid olnud ainult kuus kooli(Mitte kunagi pole Läänemaal jalgpallivõistlustel nii vähe võistkondi osalenud) 3. Ja kõige ebaloogilisem on see, et kui näiteks Lihula mängides nagu vist väljaspoolt arvestust, oleks pidanud meie asemel poolfinaali pääsema meie alagrupi kolmas, ehk siis Läänemaa teine-Palivere Kool. Väga palju segadust. Pool õppeaastat on meie osalemisi aktsepteeritud, pool aga mitte. Esimesteks kannatajateks olidki uue maailmakorra loojate tõttu meie kõige tähtsamad-LAPSED!!!
Väga keeruline on antud olukorras erapooletuks jääda. Muidugi peavad kõik õpetajad, treenerid asuma laste poolele ja nõudma, et nende õigusi kaitstakse. Lubada loogiliselt osaleda meie koolidel Läänemaa võistlustest osa võtta selle õppeaasta lõpuni. ja siis uuel, 2018/2019 õppeaastal ise otsustama, kas kool osaleb Läänemaa, või Pärnumaa koolide võistlustel, tasudes siis loomulikult vastavad väljaminekud. Samas, ei saa ka süüd Läänemaa KSL kaela ajada, mille on poliitikamaailm meile kokku keeranud. Kuid paindlikkus ja inmlikkus, eriti, kui tegemist on laste heaoluga peaks olema ükskõik millisest poliitikast mäekõrguselt üle!!