Poisid sisenesid suurde jalgpalli 1:8 kaotusega Keila Jalgpalliklubile.

Täna on Lõuna-Läänemaa Jalgpalliklubi ajaloos väga eriline ja juubelihõnguline päev. Aastal 1999, täpselt 20 aastat tagasi, kevadel alustas väikene maaklubi mängimist Eesti noorte meistrivõistlustel. Seega tähistame riigi esivõistlustel mängimise ümmargust juubelit. Muidugi on selle ajaga väga palju muutunud. Eelkõige on muutunud see, et noored alustavad mängimist umbes kuu võrra varem kui siis, neil möödunud aegadel. Vanasti sai ikka alustatud hooaega mai keskel, see tähendas ühtlasi ka seda, et saime treeningutega õuetingimustes ennem jõudu koguda. Nüüd aga see täielikult puudub, sest loodusmuru peale lihtsalt ei saa ja kunstmurul treenimine meil puudub. Poisid aga vaatavad mulle samamoodi vastu, justkui peegeldus noist aastakümnete tagusest ajast. Samas on iga võistkond oma nägu ja nende õppimine, poiste tundma õppimine just läbi suure jalgpalli käib. Nii öelda väikese väljaku mäng, kus jalgpallureid platsil vähem ja mängitakse väikesel väljakul aitab sujuvalt suure väljaku mängule üleminekul kaasa, kuid lapsest teeb noormehe ikka see jalgpall, 11v11 vastu, mida see võistkond sellest hooajast esimest aastat mängib. Siin tuleb mängu juba suurem füüsiline pool, mängulugemine, suurem koostöö vajadus ja oskus, ning mis kõige tähtsam, vaimu tugevus/mentaalne/psühholoogiline valmisolek ja suutmine olla selles samuti tugev.

Mäng algas piduliku sündmusega. Teisipäevases trennis valiti võistkonna ja treeneri poolt salajasel hääletusel uueks võistkonna kapteniks Paul Lomp. Paul sai kaheksa häält seitsmeteistkümnest võimalikust ja valiti uueks hooajaks tähtsasse rolli. Aplausi saatel ulatati talle uus Kapteniside, mida ta kindlasti väärikalt ka kannab!!

Esimene aasta suurel väljakul. Mänguaeg 2X35 minutit, mäng väljakul suureusega 105 meetrit on ikka hoopis teine tegemine. Tänasel mängul Keila Jalgpalliklubi vastu Keilas, oli põhiliseks poistele antud ülesandeks: mitte mõtlemine mängu skoorile, vaid nautida mängimist ja näidata ülesse suurt tahtmist. Selliste väikeste nõudmistega me piirdusime. Kui tahe on omal kohal, siis tuleb järele ka kõik muu. Saada esimesest ametlikust mängust aimdus, kuidas ja milline see suur jalgpall välja näeb, just selle peale rõhusime. Ei saa ju esimeses mängus alustada erinevate liinide töö selgitamisest, kui me ei olegi erinevates liinides mänginud. See on meie, nende poiste esimene samm. Väikene samm, ka kõik eelmised kaheksa lendu, kes täpselt samamoodi 20 Eesti meistrivõistluste aasta jooksul on suure väljaku jalgpalli selle sama esimese sammu astunud, on alustanud täpselt samamoodi.

Mänguliselt seadsime väikeses reegli, pidada vastu esimesed 10 minutit nii, et vastastel ei õnnestu väravat lüüa. Mängisime 4-5-1 formatsioonis, ehk lootsime palle keskväljal palju rohkem võita kui treeningmängus Poseidoni vastu. 10 minutit läks korda, aga pallide võitmine eriti ei sujunud. Palju oli väga lihtsat praaki, kas lihtsalt pallist mööda löömist, palli mitte kontrolli alla saamist, või ühe-kahe sööduga järgmisel söödul palli vastastele loovutamist. Siin on sellele  ka selge põhjus- lihtsalt mängupraktika puudumine õuetingimustes. ESIMENE asi millest poisid peaksid välja lugema olukorra, et kui saame treenida-treenida-treenida ja võistelda-võistelda-võistelda, siis asi paraneb!!!. Siiski oli näha, et poistel oli tahe ja saime teha esimese 20 minuti jooksul juba väga palju vahetusi. Kõige tipuks lõpetas esimesed 20 minutit veel Pauli väga ilus kauglöök, mis vastaste väravasse vuhises. Ootamatult, ise vastaste rünnakuid tõrjudes olime ühtäkki ise juhtimas. Kindlasti ei olnud see teistpidi aga juhus. Tegelikult poisid olid kannatlikud, tõrjusid hästi vastaste rünnakuid ja piisas ühest heast pallivõitmisest keskväljal, kiirest üleminekust rünnakusse ja juhtvärav oligi tõsiasi. Siin on TEINE koht, kus poisid peaksid aru saama, et on läbi selliste asjade võimalik mängu positiivne pool tuua. Keskväljal saab palle võita läbi võitluse ja ette toimetada läbi kiiruse ja loova mängu. Keegi ei tohi platsil olla mõttega, et just tema on väravalööja, vaid kõik tegelevad olukordadega, et kõik saaksid lõpuks olla väravalööjad!! Kõik peavad tegutsema kõigi eest. Esimese poolaja teine pool tekkis peata olek. Lasime kiiresti lüüa kaks väravat, kahe minuti jooksul ja lisaks  veel kaks. Puudu jäi kommunikeerumisest, ehk ka olukordade lõpuni võitlemisest, individuaalselt vastastele alla jäämises. Siin KOLMAS asi millest poisid kindlasti tarkade mängijatena aru saavad, et peale skoorimist algab ikka kõik nullist ja peab olema eriti tähelepanelik. Vastased ju tahavad kohe tagasi teha ja juhtimagi minna..Taas aga saan kindlalt tuua välja tõiga, et tähtsaim on see, et platsi kõrvale, treenerile paistis ikkagi mäng, milles on tõsiseid algeid tõsiseks jalgpalliks. Puuted, rääkimine, julgus, lõpuni minekud, kõik see ju saab praktikaga paremaks!! Teisel poolajal muutsime poiste asetusi, otsides ikka ehk ka sobivaid kohti. Palju oli poiste poolt veel ikka erinevatesse kohtadesse jooksmist ja nii muidugi ka energia liialt äraandmist. Kuid ka see, oma positsioonidest kinni pidamine, kuidas, miks ja millal, tuleb ajaga. Natukene ehk mõned poisid murdusid vaimselt ja kehakeel näitas allaandmist, kuid üldplaanis saime vastastega ka teisel poolajal hakkama. NELJAS asi millest poisid kindlasti aru saavad on see, et kui murdub üks ja näitab seda välja, siis võib murduda kogu kett. Veel nelja värava endale laskmine ei ole kindlasti mingi katastroof. Näiteks vahetused kaitseliinis, mis ei toonud endaga kaasa mingeid suuri mängukõikumisi, või ka fakt, et teisel poolajal saime rünnakudi mõlemast äärest väga palju vastaste poolele viia. VIIES asi mida poisid kindlasti meelde jätavad ongi see, et saab ja peabki kõiki usaldama, sest kui tahtmine ja väärikus ja vastutus on olemas, siis keegi ju alla ei anna. Numbriline 1:8 meeldis mulle treenerina väga-väga. Meil on ees sellised numbrid, saame siit edasi minna. Kuidass, kuhu ja milliseks kujuneb meie teekond sellel meie klubi lennul, näitab aasta 2019 Eesti noorte meistrivõistlustel. Kindlasti ei ole need poisid millegi poolest nõrgemad, kui need 12-13 aastased, kes esimestena 1999 võistlustulle läksid!!

Keila JK- LLJK 8:1(Paul)

Nurgalöögid: 9-2

Karistuslöögid: 4-2

Kollased kaardid: 0-1(Jass-Jasper)

Löögid raami: 19-3

Lõuna-Läänemaa JK- Ken-Indrek, Geron, Joonas, Timmo, Kenneth, Paul, Keiro, Kert-Kristjan, Raikko, Eric, Kevin, Ats, Charli, Kaarel, Jass-Jasper

Lõuna-Läänemaa Jalgpalliklubi - 2019