Kas nendel särasilmsetel lastel keelatakse varsti hüppamine-jooksmine?

¤ 25.mai 1983- Lihula Keskkooli 3.klassi spordipoiss Jaanus Getreu võidab kõigi laste poolt väga oodatud kooli spordipäeval kaks diplomit. Toona 10 aastane spordipoiss hüppab kaugust 2.72 ja jookseb 300 meetrit 55,0 sekundiga ja saab kaks II kohta. Kaugushüppes tuleb loomulikult tabada pakku, isegi nii väikestel lastel!! Jooksus tuleb õpetajate poolt ette määratud jooksumaa läbida maksimaalse kiirusega. Peale spordipäeva ootavad kõik lapsed spordistendi juures oma kõiki tulemusi, ka need, kes esikolmikusse, esikümnesse ei mahtunud...Soov sportida, oma tulemusi näha oli nii suur, seda ei saagi millegiga võrrelda.

¤ 13.mai 1988- Haapsalu staadionil toimuvad Haapsalu Rajooni koolinoorte meistrivõistlused kergejõustikus. Lihula Keskkooli 8.klassi, ehk siis põhikooli lõpuklassi 15 aastane noormees Jaanus Getreu võidab poiste B-klassi 100 meetri jooksu tulemusega 12,2 ja tuleb kolmikhüppes tulemusega 10,63 II kohale. Pärast käiakse mitu päeva kooli kehalise õpetaja ukse taga uurimas, et kas kõik tulemused on juba Haapsalust laekunud. Taas ollakse kooli spordistendi juures järjekorras, et vaadata oma tulemusi rajooni esivõistlustelt. Ka need noored, kes esikolmikusse, või esikümnesse ei mahtunud. Noored tegid sporti siis igal ajal, iga kell, staadionil ja võimlas elati!!

¤ 11.mai 1993- Virtsu Põhikooli kevadisel spordipäeval on kooli noor kehalise kasvatuse õpetaja Jaanus Getreu ülesse rivistanud kõik kooli 120 õpilast. Kõigil, eranditult kõigil on seljas spordiriided ja jalas spordijalatsid. Kõik on valmis sportima. Kavas on 60 m jooks, 400 m jooks, kaugushüpe, pallivise ja lisaalana ka soovijatele 2000 meetri jooks, ehk Rebasefarmiring. Paljud võtavad ka sellest osa. Paremaid autasustatakse nagu ikka, mõni päev hiljem on kogu Spordipäeva protokoll kooli Spordistendil üleval. Lapsed on seal trummis, tõuklemisi tuleb ette, õpetajad peavad valves olema. Huvi on lastel suur, kes mis alal ja kuhu jõudis!!! Kõigil, ka neil, kes esikolmikusse, või esikümnesse ei jõudnud!!

¤ 02.mai 1998- Valtu staadionil Raplamaal on igakevdine maakoolide jalgpalliturniir SNICKERS CUP. Neli aastat tagasi Virtsus jalgpallitreeningutega algust teinud kooli kehalise kasvatuse õpetaja Jaanus Getreu on saanud oma kooliga õiguse peale Läänemaa koolide võitu seal osalemiseks.  Virtsu Kool võidab kuni 12 aastaste klassis II koha. Võitjale Paikuse Põhikoolile kaotatakse vaid tänu halvemale väravatevahele ja sellega ka õiguse osaleda ühel maailma suurimal noorteturniiril Helsingi CUP...Kõik Virtsu Kooli esindanud poisid on suurt tahtmist täis, mängivad kogu turniir fantastiliselt, silmad säravad ja pallimäng on neile nagu Jumalateenistus.

¤ 26.mai 2003- Kehras võidab Lõuna-Läänemaa JK A-klassi jalgpallivõistkond Kehra NJK meeskonda 7-5 ja paneb aluse 2003 aaasta väga edukale hooajale. Noored, kes sellel aastal klubi esindasid olid Lihula, Virtsu, Vatla, Tuudi, Kõmsi poisid. Nendel aastatel hakkas treener Jaanus Getreu poolt loodud süsteem esimesi vilju kandma. Erinevate koolide poisid, ühe asja eest väljas, see oli suur asi. Kõikidel oli ühine soov, esindada hästi klubi, oma kodukohta. Selle aja treeningpäevikud näitavad-trennist puudimisi tuli üliharva ette. Märkmed treeningute kohta näitavad, et töö oli ülimalt tõhus, ka treener ei saanud end kordagi lõdvaks lasta. Treener arenes koos lastega! Treening ei olnud ainult treening treeningu ajal. Treening toimus poistel ka tunde ennem nö trenni ja tunde pärast nö trenni. Kogu aeg liiguti ja tehti sporti!!

¤ 25.mai 2008- Tallinas A Le Cog Arenal võidab Lõuna-Läänemaa JK C-klassi meeskond Tallinna FC Florat tulemusega 7-3. Taas on see hooaeg klubi poistele särav. Lõpuks saadakse oma liigas esikoht. Poisid kes tulevad võistkonda Lihula, Kasari, Tuudi, Metsküla, Virtsu, Kõmsi ja Martna koolidest näitavad ilmekalt kuidas erinevatest koolidest tulnud sportlased suudavad ühe väikese maaklubi üheks tervikuks muuta. Treener Jaanus Getreu jaoks on see esikoht üks aegade hinnatavamaid. Muidugi saab seda teha ainult suure töö ja korraliku trenniskäimisega. Need poisid seda just teevad!

¤ 15.mai 2013- Haapsalu staadionil peetakse järjekordsed Läänemaa Koolispordi Liidu meistrivõistlused. Lihula kooli 4-6.klasside võistkond võidab II koha. Taas saadakse medalivõit. Koolide võistlused on läbi aegade nii Virtsu, Lihula ja ka Kõmsi koolidele olnud üliedukas. Treener Jaansu Getreu on õpilaste üle alati uhke. Kokku on võidetud kümneid ja kümneid medaleid. Laste sportimissoov on väga suur. Lihulas töötab neli jalgpalligruppi, treenitakse kõikidel nädalapäevadel. Lapsi ei pea sundima, kuigi on märke, mis reedab, et näiteks kooli spordipäevadest on tekkimas viilijaid ja enam hoovisporti nii palju ei eksisteeri....

¤ 25.mai 2018- Kilingi-Nõmme staadionil selguvad Pärnumaa valdade meistrid jalgpallis. Noorte võidukarika võidab Lääneranna vald. Just värske Pärnumaa omavalitsus, mis on tobeda haldusreformi tagajärjel loodud ja nüüd sunnitud Pärnumaaga liitunud. Kuid ega see meie jalgpalli spordiedu uues maakonnas ei vähenda. Seda just uued esikohad näitavad. Trennis käivad lapsed, kes tõsiselt armastavad sportimist. Treener Jaanus Getreu on ainult treener, juba ammu pannud maha kehalise kasvatuse õpetaja ameti, sest see mis koolides toimub ja täpselt 35 aastat tagasi alguse sai-on täielikult pea peale pööratud.

Väikene iga viie aasta läbilõige näitab, et olukord on ikka väga pea peale pööratud. Ja tegelikult mitte just nii väga laste poolt, kuid jah, ega lapski sama pole, kui näiteks aastal 1983!

Tänasel päeval oleme nüüd jõudnud punkti kus ei tea, mis on lapse õigus ja mis on lapse kohustus. Oleme punktis, kus keelame ära koolist eksamid, rahavastepalli ja ei avalda enam spordipäevade tulemusi. Seda mida meie omal ajal nii väga ootasime. Kas tõesti hakkab laps ennast halvasti tundma, kui ta ei ole mingil alal esikümnes, nii nagu vanasti. Lapsed ei olegi võrdsed. Kuid miks me me tahame võtta lastelt ära lapsepõlve. Selle toreda särina lapse sees, kui ta vaatab et ah saa, olen kaasalsest jooksus nati kiirem, kuid hüppes pean talle ikka järgmine kord ära tegema. Mängu, selle kõige põhilisema. See võrdlus laste vahel ongi mäng, kõige ehedam lapsepõlv. Kes karistab neid lapsepõlve ära võtta soovijaid..Mina küll karistaks neid, kui oleks minul võimalus!!! Kas me varsti võtame lastelt ära õiguse joosta-hüpata. Esimese asja lastelt, selle põhilise, võidujooksu sõbraga. Või seome lastel sprodipäeval silmad kinni, et ta jumala pärast ei näeks kes on mitmes jooksus, või hüppes.

Nagunii on ju tänapäeva rahvastepall muudetud juba edupõhiseks..see on tegelikult jama. Rahvastepall vanasti oli ikka Rahvaste Pall. Sellest said osa kõik lapsed, kõik ootasid ees joone taga väljakul, kui kapten palli üle viskas. Palli puute said kõik lapsed mängus palju kordi. Nüüd pannaks nn. kõige parem viskaja ette, tema viskab(mängib) siis kapteniga omavahel ja püüab palliga vastased välja visata. Teised kümme aga seisavad ja ei liigu üldse, seisavad kuskil taga turvaliselt. See ei ole enam rahavstepall, vaid mingi muu mäng. Kui koolis-võsitkonnas leidub ülihea viskaja, selle mängu ka võidab. Kuid mängu põhiolemus, lust-rõõm-viskeliigutus jääb aga teistel ära. Esimene emotsioon ja tore mäng jääb aga tänapäeval lastel saamata. Muidugi saab õpetaja seda muuta. Meie lapsed kergejõustikutrennis mängivad küll, seda nn vanat rahavastepalli, ikka nii, et kõik saavad palju puuteid ja viskeid. Ka rahavastepallivõistlused sellisel kujul enam ei tööta, võidab see, kes omab kahte nn. head mängijat eesviskajat ja kaptenit. Minge siis metsa oma rahvastepalliga. Muidugi saab see laps keda ei lasta mängida ja ta peab seisma, haiget. Kus ta siis saab selle kogemuse, kui teda ei lasta mängida. Siis tunneb see laps kes palliga pihta saab ennast halvasti ja sealt see traagika tuleb. Kui ei ole ka veel hoovisporti mida varem, kui lapsed väljas majade vahel kulli ja palli ja rahvastepalli tagusid, siis ongi kohe probleem. Keegi imelik psühholoog, kellel tegelikult mingit sellealast kogemust ei ole, avastab siis et koolis kasvab selle toreda mängu tõttu vägivald...minge ikka ka...

Ega see ainus asi pole...Kaugushüpe, kus ma välja toodud 1983 aastal teise koha sain. Laps pidi ikka pakku tabama. See on ju normaalne! Läbi selle kasvatati meis ju seda õiget sporti. Nüüd aga tehakse ka sellest väga vingest alast mingi tilu-lilu. Kuni kolmanda-neljanda klassini on paljudel võistlustel tehtud meetrine ala...kust laps peab ära tõukama. Täielik triangel ja sota-puta, mis meetrine ala....Taas võetakse lastelt ära see sport. Ikka selleks, et laps ei tunneks ennast halvasti...issand jumal. Laps ei saa pakule pihta ja hakkab nutma. Mida me teeme ja tohime teha siis lastega. Mida õpetaja tohib üldse teha lastega lõpuks..See keelamine ja käskimine ja reeglite seadmine ongi viinud selleni, et laps ja lapsevanem tunnetavad seda, et õpetaja-treener ei ole enam keegi. Lapsel on ainult õigused. Kohustusi enam mitte. Lapsel ei ole enam kohustus näiteks teatada trennist puudumisest. Tuuakse spordipäevadest vabastuse saamiseks tõendeid, mis on mõistusevastased. Olen aegade, viimaste oma kehalise õpetaja aastate jooksul kogenud tõendeid, mis saaks naljaOscari! Vanemate poolt kirjutatud vabastus kaheks nädalaks, kuna näpu otsas oli vill, siis juuksed valutavad, teksapükstega tundidesse oma poja nõudmine jn, jne. See aeg tuli lõpetada, sest ei saa ju iseendaga vastuollu minna...

Me oleme jõudnud punkti, kus koolis-trennis on spordiõpetajal olukord keeruline. Kui 10-20 aastat tagasi ei olnud õpetamine probleemiks, siis nüüd küll. Praegu on olukord kus noort last õpetades tuleb arvestada tingimustega, mille peale mina nimetatud aastad tagasi tulla ei osanud. Kui lastele pallimängutehnikat õpetades tuli kogu aeg last puudutada, siis nüüd noorele näiteks kuultõuget õpetades tuleb selleks luba küsida, et kas tohib ikka küünarnukki tõsta.. Teravalt silma vaadata..oh jumal hoidku selle eest. Kas noored on nii õrnad, või on neil nii suur õigus, mina ei tea. Õhtul magama minnes taban ennast sageli mõttelt, et kas ma täna midagi tõesti kellegile halvasti ei öelnud. Või kas trennis öeldud"jookse kiiremini" või "löö tugevamini" ometi kedagi ei solvanud. Kuhu me oleme jõudnud. Just see ongi selle "Korrastamise tulemus". Korrastajateks on inimesed, kes sageli ei ole otseselt päevast-päeva koos lastega kaua töötanud. Istuvad kabinettides. Nemad muudkui arvavad, et äkki see rahvastepall toob koolivägivalla ja kaugushüppes meetri sees hüpates ei tunne laps ennast halvasti..Või ärme pane sporditulemusi välja, siis teeme kõik õigesti, kui võtame lapselt ära võimaliku halva tunde. Või võtame lapselt üldse ekamid ära...Kes siis ja kuidas tööturul hakkama saab, kui me ei ole kooliajal kogenud võistlustunnet. Rivaliteeti.

Mina olen koolis töötanud 29 aastat ja armastan kõiki oma trennides käivaid lapsi. Kuid mitte mingil juhul ei luba ma, et treening muutuks palaganiks. Seal on seaduseks treeneri nõudmised ja treeneri ja lapse vaheline kokkulepe. Mitte reegel, vaid kokkulepe. Treening ei ole mitte kellegile kohustuslik, kuid kes treeningu valib, peab sellesse austusega suhtuma. Ainult nii suhtud sa austusega trennikaaslastesse ja treenerisse. Koolilapse esimeseks seaduseks on koolikord. Peame sellest kinni. Koolikord on ka kooli spordipäev ja koolielu rikastavad treeningud. See on lapsepõlv. Kui see on turvaline, siis saad edaspidi hästi hakkama. Lapsele on abiks temaga tegelev treener. Kuid enamus sõltub lapsest ja kodust, sealt kus kõik algab.