Kogu elu, kaasaarvatud spordielu on pea peale pööratud!

Jalgpalliväljakuid tuleb hooldada, sest peatselt on seal lapsed tagasi!!

Täpselt üks kuu on möödas päevast, kui Eestis hakkas kehtima riiklik eriolukord. Reedel 13.märtsil saime teate, et esmaspäevast 16.märtsist suletakse kaheks nädalaks kõik vabariigi koolid. Pidasime poistega eelmise päeva treeningul plaani viia reedene treening läbi kindlasti õues, sest ilmaolud olid selleks head. Ennem seda tuli vedada tühjaks vana spordimaja treeneri ruum, kui jalgpalli ja kergejõustiku töövahendid uutesse panipaikadesse tassida. See vedamine toimus, poisid olid kenasti abiks, kuid treeningud sellel päeval jäid ära, õigemini treener jättis need ära. Tunne oli, justkui valmistuks millekski eriliseks ajaks. Just selliseks see aeg ka kujunenud on. Kahest nädalast on saanud juba terve kuu ja erikolukord kestab veel kindlasti 1.maini ja ilmselt pikendab valitsus seda veelgi. Kogu sporditöö jäi hoobilt seisma. Kogu senine elu jäi hoobilt seisma, kehtisid vaid ranged reeglid, mida säärase viiruse levitamise peatamiseks riiklikult seatud oli.

Kindlasti on lastele möödunud kuu olnud väga keeruline. Samas usun ja loodan, et koos lastevanematega on jõutud sellesse aega tuua tegevusi mida tohib teha. Rattaga sõidud, sörkjooksud, jalutamine looduses on tegevused, mida saab üksi, või perekonnaga koos harrastada.

Kui eriolukorrast oli möödas nädal, käisin ka staadionil. Nägin, et esimese nädala jooksul oli seal toimunud päris palju tegemisi. See tähendab, et seal oli mängitud palli, mida ei oleks tohtinud teha. Vedasin väravad taas väljakult ära ja hilisem keeldude-reeglite rangem kehtestamine on meie noortele kenasti mõjunud. Sildid ka vallavalitsuse ja teadvustamine nende poolt on nüüdseks jõudnud kindlalt kõigile kohale, et mitte keegi, mitte mingis grupis spordiga staadionil tegeleda ei tohi. Peab jälgima rangelt nn 2+2 reeglit. Sportida tohib ainult metsaradadel ja parkides.

Sellega seoses on meie klubi U16 meeskonnal käsil juba neljas iseseisev treeningnädal. Kõik treeningnädalad on olnud erinevad, kõikidel nädalatel on erinevad ülesanded. Kõik jalgpallurid peavad treeningpäevikut, kuhu märgitakse iga treeningu kohta vastav info- selleks on siis enesetunne treeningu ajal, mida täpselt tehti, kuidas kõikide ülesannetega hakkama saadi. Kindlasti ka see, kuidas trennidega hakkama saadi. Kindlasti tuleb ette ka olukordi, kus mõni treening jääb erinevatel põhjustel vahele. Ka see tuleb päevikusse kirja panna. Ärajäänud trenn on ka treeningtsükli osa ja see on täiesti normaalne ja arusaadav. U16 meeskond valmistub Eesti noorte 2020 aasta meistrivõistlusteks. Esimene mäng pidi toimuma juba eelmisel reedel, 10.aprillil Lihulas Raasiku FC Jokeri meeskonnaga. Millal-Kas-Kuidas aga Eesti meistrivõistlused sellel aastal toimuvad, ei oska veel Eesti Jalgpalli Liit öelda. Katusorganisatsioon hoiab klubisid kõiki teemaga hästi kursis. Otsus tuleb ilmselt peatselt. Sellel nädalal registreerib Lõuna-Lääenmaa JK oma jalgpallurid liigasse ära. Siis jääme ootame EJL otsust meistrivõistluste toimumise kohta. Taoline aeg on just neile, 13-15 aastaste poiste jaoks parimaks ajaks ja võimaluseks enese sisse vaatamiseks. Seda on väga halb ja paha öelda, aga sellisel ajal on see vaat et ainus võimalus. On täiesti ebanormaalne Õpilase-Treeneri töösuhe. Sa ei näe oma treenitavat ja õpilane ei näe oma treenerit silmast-silma. Kommunikatsiooni tavalisel moel ei ole üldse, see oleks justkui matemaatika tund, kui õpetaja Andres oleks kordidoris ja lapsed kinnises klassis. Kindlasti tuleks nii hea õpetaja kui Andres sellest välja. Samuti peavad nii head, just vaimselt tugevad jalgpallurid nagu meil ja ka treener ise sellest olukorrast tugevamana välja tulema. See on suurepärane õppimisekoht. Nüüd saab noor sportlane hinnata oma keha, oma vaimu, oma suutlikust. Esitada endale ise küsimused, leida neile vastused. Vaadata treeningut, kui protsessi hoopis teise pilgu alt. Mõtestada see sajaks killuks ja pärast jälle see mosaiik kokku panna. Leida kokkupanemisel õige lahendus, kui ei sobi, proovida seda üha uuesti ja uuesti. Tavapärane igapäevane treeningtöö ei ole ju tegelikult midagi muud kui-KIIRUSTAMINE!! Tunnid läbi, kähku trenni, siis kähku koju, või bussile, või muusse ringi. Kas noor sportlane suudab kiires elutempos, kus ju peab kodus olema veel aeg järgmise päeva koolitükkideks veel tagasi möödunud päeva trennile mõelda. Seda analüüsida, väga kahtlen. Kas toimub kodus piisavalt suhtlust lapse-lapsevanema vahel möödunud päevast ja igapäevast päeva kokkuvõttes. Kas laps lapsevanemalt ja vastupidi saavad teineteiselt tuge, et kõik ikka parem oleks. Kas liigne kiirustamine seda ei ohusta? Järgmisel hommikul tõused, sööd hommikuputru ja kiirustad jälle kooli, ning jälle algab uus ring otsast peale. Millal sa avastad enese, et sa oled tegelikult sportlane, et sul on väärtus. Millal sa naudid lapsepõlve? Et sa tegeled millegiga, mis ka paljudele teistele korda läheb. Just nüüd on see aeg, kus selleks on võimalus. On võimalus mõelda. Tarkade sportlaste omamine on suur väärtus. See on alati olnud meie klubi üks põhilisi filosoofiaid. See on kõik need aastakümned nii olnud. Meie noored on alati hästi õppinud, olnud korraliku käitumisega. Ja kui mujale lennanud, siis seal mujal ka hästi hakkama saanud.

Meie kergejõustiklased ja noorema grupi spordilapsed ja jalgpallurid tegelevad sellel ajal samuti spordiga. Nii palju, kui tohib ja nii palju kui võimalik. Rattasõit, sörkjooks, vanematega jalutamine on ikka need tegevused, mida saab harrastada. Ka nemad peavad väikest trennipäevikut. Kui iga päev teha 20 kätekõverdust ja sama palju kõhu ja seljalihaseharjutusi, või sõita mitmeid kilomeetreid rattaga, on see juba tubli saavutus. Ja siis kui taas koos treenima asume, on taasnägemisrõõm nii suur ja meeldiv.

Paljud võistlused on meie lastele ära jäänud. See on ju sellises olukorras mõistetav. Alates eriolukorra kehtestamisest kuni aprilli lõpuni jääb meie lastel võistlemata 12 jalgpalli ja kergejõustikuvõistlusel. Kindlasti jääb ära veel RIMI juunikuine suvelaager, mis pidid viiendat suve Lihulas toimuma. Ilmselt, loodame, et see toimub augustis, aasta teise perioodi laagrina. Eesti meistrivõistluste kevadringi algus on nagunii veel teadmata. Lisaks ähvardab ärajäämist alates 2008 aastast toimunud klubi suurüritus-Lastekaitsepäeva Jalgpalliturniir. See on sellel aastal plaanitud Lihula staadionile. Loodame, et õigel ajal toimuvad Virtsu II Merepäeva Maanteejooks, Eesti noorte kergejõustiku meistrivõistlused, Rukilillemängud, Läänemaa naiste jalgpalli meistrivõistlused, Pärnumaa naiste jalgpalli meistrivõistlused, Aleksander Kreegi VIII Mälestusvõistlused kuulitõukes, Lõuna-Läänemaa noorte IV Kõrgushüppegala, Lõuna-Läänemaa noorte jalgpalliturniir. Peame olema optimistlikud, ootama ja lootma. Tegema iga päev oma tegemisi, õigesti ja siis naaseme ka normaalse võistlemise rütmi juurde.

 Kui mõelda globaalsemalt, siis kogu spordielu ja muidugi terve elu, kogu tegevus maailmas ja Eestis on saanud ju hävitava löögi. Sport seisab. Euroopa jalgpalliliigad seisavad, või ei tea kuidas edasi minna, spordivõistlused on edasi lükatud, ära jäätud. Samas tekitab selline olukord tahest-tahtmata mõtteid, erinevaid mõtteid...Kas see milles ülirikkad klubid elasid, oligi üks mull, mis pidi kunagi lõhkema. Kui jah, kes või mis selle lõhkema pani...Kogu sport, profisport on ju ülemakstud ja minu loogika jaoks ebanormaalne. Ei ole mõledav, et keegi jalgpallur Hispaaniast või Inglismaalt teenib nii palju raha, et ta isegi ei tea kui palju tal seda on. Teise sama palju teenib ta aga veel selle eest, kui võtab mingi toote kätte ja näitab seda. See on ju tegelikult absurd. Ei ole võimalik, et keegi Itaalia liiga tipp on oma mängutasemelt oma Eesti liiga tippkollegist nii palju üle, kui seda näitab kahe jalgpalluri erinev palganumber.. See lihtsalt ei ole võimalik. Kas sellised käärid, ebaausus, võltsus, suur mängurlus ongi viinud nüüd selleni. Seda on nii keeruline mõelda. Minul keeruline mõista. Miks pidi sellele tähelepanu viima see paha viirus, mis kogu maailma praegu laastab!? Kas maailm ei oleks meile andnud mingit lihtsamat ja vähem laastavat võimalust ja neile küsimustele parandamiseks vastust?  Ära jäävad paljud jalgpalli suurturniirid. Ka sellel aastal Eestis toimuma pidanud U17 EM-Finaalturniir. Sellest on tuliselt kahju! Kui kunagi taastub normaalne elurütm, kui taastuvad spordivõistlused, toimub taas spordi tähtsaim sündmus, ehk ka maailma suurim kultuurisündmus Olümpiamängud, kas saab kõik samamoodi jätkuma. Arvan, et me leiame ennast maailmas, kus paljud väärtushinnangud ja tõekspidamised tuleb kardinaalselt üle vaadata. Juba kaaslastesse suhtumine peab olema teine. Liigne kiirustamine, tormamine, teineteise iga hinna eest ületrupmamine, viltu vaatamine, kadedus, halvasti ütlemine, mis praeguses maailmas on jooneks saanud, peab kaduma. Kogu elu keerlemine Raha ümber peab kaduma. Kas inimesed peavad tegema üleüldise Restarti?? See hakkab meist igaühest peale. Kui koolis ei ole enam näiteks koolivägivalda, siis seda ei saa olla ka tulevikus nende inimeste poolt täisealiste maailmas. Siin peavad emad-isad lastele appi tulema. See oleks ju lihtne loogika. Vaadakem enese sisse, analüüsime oma tegemisi, käitumismalli. Teeme ainult head. Teeme head lastele, nii teeme head ka teineteisele! Hoiame kinni reeglitest millest peame praegu kinni pidama. See on esimene reegel. Ei tohi koguneda gruppidesse. Ise olen perega olnud Haapsalus ja olen mitmel korral rattasõidu ajal sekkunud viie-kuue liikmeliste noorte gruppide kogunemise vahele. Kuulatud on küll sõna, aga ikka on vaadatud mind sellise näoga, et kuule kumb meist loll on? Peame hoidma pöialt, et meie Lääneranna vallas ei kaoks lastevanemate töökohad, et vallavalitsusel ja firmajuhtidel oleks õnne ja tarkust kriis üle elada. Et emad-isad säilitaks peale kriisi endiselt töökohad, et ükski perekond ei jääks hätta.

Ainult nii tuleme sellest halvast olukorrast kõik koos tugevamini välja!