Uued arengud saavad teoks siis, kui klubi saab rahulikult töötada ja lastele head pakkuda!
Käesolev jalgpalliaasta on olnud kõikidele jalgpalliga tegelevatele klubidele ja jalgpalluritele väga eriline. Mitte kunagi varem ei ole olnud sellist hooaja algust ja mitte kunagi varem ei ole olnud sellist teadmatust mis tegelikult klubisid ja jalgpallureid ees ootab. Siiski on kaks kuud suluseisus elamist olnud aeg, mida klubid ei ole lasknud lihtsalt mööda minna. Iseseisvalt treenimisest noorsportlastega on meil piisavalt juttu olnud. Ja sellest rääkides saame tunda rõõmu, et meie väikesel maaklubil on tublid spordilapsed ja muidugi tublid lapsevanemad, kes on lapsi aidanud. Klubidel on vastavalt oma lähtepositsioonist erinevad pidepunktid, mille poole püüelda ja milliseid eesmärke seada. Meie klubi ei saa ju kunagi seada eesmärgiks oma jõududega ja oma infrastruktuuriga jõudmist näiteks Premium Liigasse. See lihtsalt on utoopia ja selliseid asju ei saa mõttesse võtta. Seega peame sellel levelil olema realistid ja lähtuma eelkõige oma klubi noormängijate esmastest vajadusest. Eks ole ka Lõuna-Läänemaa JK aegade jooksul astunud liiga suuri samme, teinud asju, mida tegelikult ei ole nagu maaklubil võimalik teha. Kuid need tegemised on vastavas ajas ikkagi välja tulnud. On ju olnud pöörane, kui ühel aastal mängib Eesti noorte meistrivõistlustel kolm erinevat võistkonda ja seda sisuliselt ainult ühe maakooli laste baasil...Kindlasti sellist aega enam mitte kunagi ei tule, sest laste arv ja sellega kaasnevad probleemid seda lihtsalt ei võimalda. Ja muidugi ei ole see ka eesmärk. Klubi, kes on maatingimustes tegutsemas oma 26 aastat peab vaatama oma eesmärgid, tegevused ja põhimõtted aja jooksul üle. Seda sunnib meid ümbritsev, me lihtsalt ei saa looduse vastu. Teiseks peame raudselt jääma kindlaks oma põhimõtetele, oma vabadusele ise otsustada ja korraldada oma tegemisi ning muidugi oma filosoofiale, sellele, mis on klubis aastakümnetega välja kujunenud ja millega oleme klubis lapsi kasvatanud. See on kõige tähtsam.
Lõuna-Läänemaa Jalgpalliklubi on viimaste kuude jooksul töötanud mitmeid visoone nii oma tuleviku tegemistest, kui üldise Eesti jalgpalli tegevuse suhtes.
¤¤ Lõuna-Läänemaa Jalgpalliklubi on alates 1999 aastast mänginud Eesti noorte meistrivõistlustel. Väikese maaklubi kohta on see harukordselt pikk aeg. Paljud meie taolised klubid-võistkonnad-satsid, kellega kunagi koos alustasime, on aegade jooksul sellest võistlusest loobunud. Miks? Põhjust pole vaja kaugelt otsida. Kui algusaastatel oli mängutase linna ja maaklubide vahel väike, või lausa olematu, siis aja möödudes on käärid läinud väga suureks. Suurimateks probleemideks on saanud infrastruktuuri erinevus, laste arvu vähenemine maapiirkonnas, sellega valikuvõimaluse vähenemine, mis on omakorda viinud kümnete koolide sulgemiseni. Kindlasti ka treenerite mitte nii hea tase maapiirkondades. Kuid kindlasti on just laste arvu vähenemine olnud suurim märk, mis võistkondade vähenemise arvu maaklubide näol on põhjustanud. Samas on keeruline treenerina mõelda möödunule tagasi. Ise väikese klubina alustades ei tulnud kunagi poistel mingit mõtet, et vastasel ja vastasel on vahe. Tollased lapsed ei osanud nii mõeldagi. Mängiti kõigiga, kes vastu tulid ja mis tähtsaim, mängiti võrdselt!! Kas vastaseks FC Flora, FC Levadia, Nõmme Kalju jne. Mida aasta edasi, on aga just eelpoolnimetatud põhjused viinud paljude maaklubide mitteosalemiseni Eesti noorte meistrivõistlustel. Maaklubide osalusprotsent kõikide klubide hulgas Eesti noorte meistrivõistlustel on langenud 9%-le. See on kuratlikult väike number. Tulevik on kas tume, või on siiski mingi väikene lootuskiir. Muidugi annab maale, igasse külla ehitada kunstmuruväljaku, luua häid töökohti, et pered lastega tulevad taas ummisjalu maale elama, või mõelda välja maale sünnitajate riikliku abiprogrammi, et lapsi saaks rohkem. Kindlasti on ülitähtis, et ühtegi kooli ei pandaks kinni. Just sellistel olulistel, esmapilgul mitte väljapaistvatel detailidel on meie klubis olnud määrav roll. Jalgpall meeskonnamänguna vajab meeskonnatunnet ka igapäevases õppetöös, koolis, kus poisid ninapidi koos on. Ainult nii saame tõsta seal sõbrunenud lapsed uude rolli jalgpallimeeskonda väljakule. Seal ju sõbard ei vea teineteist alt, on ühe asja eest väljas. Suures mammutkoolis, näiteks 700-1000 õpilasega koolides ei ole see iialgi võimalik. Ei saa aru kuidas selliselt üldse õppida saab. Peame tagama eluvõimaluse maapiirkonnas. Ühe näitena saan ise tuua kohe supernäite Virtsust. Kui seal 1999 riigi esivõistlustel alustasime oli suurim tööandja Virtsu kalatehas, selle najal seisis kõik püsti, lapsevanemad olid seal tööl, kool oli lapsi täis, mis siis viga kolme satsi ühel aastal Eesti meistrivõistlustele välja panna. Kalatehas läks pankrotii, kadus töö, pered läksid ära. Ja muidugi ei olndu Virtsu ainus selline koht Eestimaal.
Selleks pakkus Lõuna-Läänemaa JK treener Eesti Jalgpalli Liidule välja võimaluse ja struktuuri korraldada alates 2021 aasta hooajast täiesti eraldi toimuvad Eesti noorte meistrivõistlused maaklubidele. Juba on ka tagasiside olemas! Kunagi toimusid kevadeti-sügiseti Snickers CUP turniirid, mis olid mõeldud maakoolidele ja igast turniirist võttis alati osa iga maakonna võitja ja need toimusid kolmes vanuses, seega osales turniiril alati 45 kooli umbes 500 mängijaga. See oli laulupidu, väikeste kohtade suur spordiolümpia. Enam neid ei toimu, maakohad on jäätud vaeslapse ossa. Teha midagi uut. Viia läbi Eesti maaklubide meistrivõistlused kõigis vanuseklassides. Moodustada Põhi-Lõuna-Ida-Lääs tsoonid, kus edasi play-ofii pääsevad igast tsoonist kaks paremat meeskonda. Kevadring jääks üheks ringiks ja sügisel toimuks siis play-offi voorud. See on mõte, millega võiksime võita taas juurde meeskondi-naiskondi kadunud paikadest, kes kunagi Eesti noorte meistrivõistlustel hästi ja edukalt mängisid. Juba Läänemaalt võiks ellu ärgata Taebla(mitmekordne Eesti MV medalivõitja), Palivere(tunnustatud kunagine tüdrukute jalgpallikants) jpt. See looks võimaluse. Anname maakohtadele võimaluse, annam õlekõrre. Kas see on hea mõte või hoopis lõhuks Eesti noorte jalgpalli struktuuri, ei oska veel öelda, kuid kindlasti olen täiesti veendunud, võistkondi tuleks juurde. Muidugi kaasneks sellega mitmed küsimused-probleemid. Kes või mis on maaklubi, kui suur asukoht, kui suur kool. Aga just sellega saaks samuti paljud küsimused vastused. Loome uue sarja ja loome väikestel asulatel uue hingamise. Kogukond ärkab läbi laste-noorte jalgpalli uuele rütmile. Kui 2001 aastal mängisime Virtsus, FC Flora Mustamäega võidumängu 3-1, oli väljaku kõrval vaatamas meid 120 pealtvaatajat. Pärast tuli vastaste treener Olev Reim(Martin Reimi isa) meid õnnitlema ja kinkis kõikidele meie poistele "Lõvide" jalgpallimeeskonna raamatu. Loome uue võistluse struktuuri ja pakume võimaluse, esimene eesmärk. Ülejäänud jääks juba võimalike osalejate teha. Kui on, läheb asi käima, kui ei tuleb neil 9% mängida edasi. Ka Lõuna-Läänemaa Jalgpalliklubil.
¤¤ Lõuna-Läänemaa Jalgpalliklubi ja Pärnu JK Vaprus on teinud koostööd viiamsed 15 aastat. Peamiselt on koostöö põhiliseks punktiks olnud meie maaklubist kasvanud jalgpallurite edasi mängimine sealses klubis. On olnud meeldiv ja sportlikus poole pealt üliedukas aeg. Aastate jooksul on linna siirdunud ja sealt omakorda veel mujale mängima läinute arv ligi 20. Pärnu JK Vapruse treenerid on meie poisse näinud palju mängimas just Eesti noorte meistrivõistlustel, kuna meie tsoon on lihtsalt üks ja seesama. Lisaks sellele on mitmed sealsed treenerid käinud aastate jooksul külastamas meie võistkondade treeninguid ja mitmeid meie klubi korraldatud võistlusi. Läbi sellise tegevuse ongi tekkinud koostöö, mille tulemustel, mängijatel oleme alati hoidnud silma peal. Oleme palju pööranud tähelepanu meie endistel jalgpalluritel, kes nüüdseks Pärnus mängivad.
Seni on koostöö olnud väga lihtne-Lõuna-Läänemaa Jalgpalliklubis treenib mängija, keskmiselt 8-9 aastat. Siis, põhikooli lõpus, vahel ka varem siirdub ta mängima Pärnu JK Vaprus mõnesse noortemeeskonda. Sealt omakorda, vastavalt mängija tasemele jõuab ta edasi mõnda selase klubi täiskasvanute meeskonda. Nii lihtne ja loogiline ja väga efektiivne ja ülitõhus. Lihulas oleme saanud rahulikult teha oma tööd, Pärnus tehakse oma ja alati sealne klubi on ootamas, millised võimalikud jalgpallurid, mis aastal sinna lendavad. Pärnu JK Vaprus on just viimastel aastatel meie klubi palju aidanud ka varustuse osas. Oleme saanud neilt abi kõige tähtsama vahendi palli näol. Kümneid palle, et saaksime teha trenni ja et mängijate voog ei langeks.
Nüüd oleme jõudnud punkti, kus kaks partnerklubi on astumas uusi koostöösamme. Juba käesoleva aasta sügisest on oodata kahe klubi noortetöös uusi arenguid. Kuidas ja millised need täpselt olema saavad, saame teatada peatselt, kui oleme lastega jätkamas taas pallitreeningutega. Kindlasti on oluline see, et Lõuna-Läänemaa JK saab jätkata oma treeningtööd oma filosoofia alustel, läbi mille kvaliteetsed kümned jalgpallurid oma uue mängupaiga leidnud. Suvi tuleb tihe ka uute mõtete-koostöö-plaanide tegemise poolest.
¤¤ Lõuna-Läänemaa Jalgpalliklubi on 26 tegevusaasta jooksul treeninud umbes 1000 jalgpallurit! Kas seda on maaklubi kohta vähe, või on seda palju ei ole nii oluline. Oluline, et kõik, kes meie klubis treeninud ja praegu treenivad saavad luua oma eesmärgi. Kas selleks on tippu jõudmine, noorteüritustel osalemine, Eesti meistrivõistlustel mängimine, või õnnelik lapsepõlv-Kõik on leidnud oma tee ja klubi on sellele kaasa aidanud. Meie klubist on jõudnud aja jooksul Eesti erinevatesse noorte ja ka täiskasvanute koondistesse 10 jalgpallurit, nagu näha kõigest 1% meil treeninutest. See on supertulemus, kui võtame sellise eesmärgi. Kuid ka ülejäänust 99% spordilastest on saanud korralikud inimesed! See ongi kõige tähtsam. Selliselt saab see olla ainult siis, kui klubi saab tegutseda oma filosoofia, oma tõekspidamiset alusel. Oma eesmärkide ja üritustega. Kui aga tegemistesse satub liivateri, või lausa neid uute loodatavate koolidega tahetakse visata, siis võib mootor hakata tõrkuma, või katkeb selle töö sootuks. Meie klubi on suutnud aastakümnete jooksul ise oma asjadega hakkama saada. Süsteem, mida üle veerandsajandi loodud, töötab õlitatult. Meie lapsed on õnnelikud. Nende võistlusvajadused on kaetud. Oleme aastaid olnud piirkonna suurim spordiga tegelev klubi, või üksus. Oma 80 spordiüritusega aastas oleme eeskjukus teistele. Eeskujuks on meie lapsed, kes on nii tublid. Me loome ja kujundame ühe noore inimese lapsepõlve, anname neile võimaluse ise otsustada. Meil on aja jooksul välja kujunenud partnerid, kes aitavad meie unistusi ellu viia. Et lapsed saaksid tegeleda oma lemmikalaga. Peame hindama ja hoidma seda väärtust, mis on pika aja jooksul loodud. Seda ei saa lasta lõhkuda!