Need poisid on selle aasta tõelised kangelased.

Iga aastast spordihooaja kokkuvõtet aasta viimastel päevadel kirjutades on alati soe ja hea tunne. Meie laste ja noorte tublidus on see, mis seda põhjustab. Kõik aastad on see nii olnud, nii ka käesolev, kuigi tegemist oli kõigi aegade keerulisema spordihooajaga alates 1991 aastast, mil lastega sporti teen. Jah, tõsi praegused lapsed ei pea 0 kraadise temperatuuriga spordihoonetes kindad käes, mütsid peas sportima. Ei pea ka talvel võistlema sõites tekkide all enesele hingeõhuga sooja puhuma, ega tennistega jalkat sopastel väljakutel mängima. Need tegemised jäid klubi esimeste põlvkondade laste lõbude hulka. Nii nagu olid tublid meie lapsed 20-30 aastat tagasi, nii on tublid meie lapsed ka praegu. Igal ajastul lihtsalt omad probleemid-mured-takistused. Kui aasta tagasi oleks keegi öelnud, et 2020 aasta tuleb selline, nagu ta tuli, siis oleks vist enamus meist ütleja välja naernud. Aga aasta tuli veel keerulisem, raskem, meilt kõigilt jõudu ja pingutusi eriliselt nõudev.

Jalgpallis on ikka nii, et viimased 22 aastat oleme 15.jaanuariks registreerinud oma klubi võistkonnad Eesti noorte meistrivõistlusteks. See on klubi kõige kõrgem tasand, panna lapsed mängima Eesti esivõistlustele. Seda tehes olen alati järginud enda meelest laste võimekust, millal seda õige teha oleks. Mitte kunagi klubi ajaloos ei ole seda teinud siis, kui laps on laps, see tähendab, et lapsepõlve mängud on mingisugusest Eesti meistrivõistlusest olulisemad. Lapsel peab jääma lapsepõlv ja just läbi selle peab ta kasvama siis lõpuks sinna ikka, kus ta on nii vaimselt, sotsiaalselt, kui kõige muu poolest valmis Eesti noorte meistrivõistlustel mängima. Ei saa panna last olukorda, kus ta ei saa veel arugi, mida temalt väljakul teha kästakse. Just kästakse, sest Eesti meistrivõistlused on treeneri käskimise ja nõudmise, ning kokkulepete koht, lapsepõlvemängud aga palumise koht. Muidugi on aastakümned näidanud, et see nn. sotsiaalne nivoo on hakanud aja jooksul pikenema. Laps oli varasematel aastatel varem küps, kuid kas see just praegu miinus on, seda ei oskagi täpselt väita. Käesoleva aasta Eesti noorte meistrivõistluste aasta oli kõigi aegade keerulisem. Mul olid käes poisid, kes ehk kõigi aegade klubi kolme parema aastakäigu hulgas. LLJK U16 meeskond oli väga hästi komplekteeritud-igas positsioonis olid väga head ja oma psühholoogiliste, tehniliste ja füüsiliste omadustega jalgpallurid. Esimese tõkke ettevalmistuse 2020 aasta meistrivõistlusteks pidime ületama juba 2019 aasta sügisest saadik, mil treenisime üks kord nädalas Virtsu Kooli spordihoones ja ülejäänud trennid tegime talvel õues väikesel murulapil. Sest ehitati uut spordimaja. Juba see ettevalmistus näitas, et poisid saavad sellest erilise vaevata üle. Tahtmine, soov koos mängida riigi esivõistlustel oli lihtsalt nii suur. Pidasime talvel ka rida kontrollmänge Haapsalus. Kuigi selline poolik ettevalmistus ei olnud päris õige, saime me siiski peamised asjad tehtud. Siis tuli aga paus....noored said teise takistuse, mis tuli ületada. Nad ületasid ka selle. Igal nädalal treenisid nad vastavalt treeneri poolt saadetud kavadele kuni ajani, mil lubati koos treenima. Treeningud sai läbi viia kümnestes gruppides, kuid murul ja teineteisega koos mängimine oli tore. Saime teha kaks nädalat tööd, et alustada 31.mail mängimist meistrivõistlustel. Kuid siis tuli kolmas ja kõige suurem takistus...Lihulas lahvatanud koroonakriis ähvardas kogu hooaja rikkuda!! Lapsevanemad ei lubanud poisse kaugemalt trenni ja ettevalmistus oli saanud tõsise löögi. Kiiresti tuli otsustada, mida teha. Läbirääkimised Eesti Jalgpalli Liiduga olid positiivsed ja treeneri poolt tehtud palve, et Lõuna-Läänemaa JK alustab mängimist Eesti noorte meistrivõistlustel alates sügisringist, oli katusorganisatsiooni poolt aktsepteeritav. See oli maailma suurim risk, selle otsuse võtsin üksi vastu, sest kauplemiseks ei jäänud lihtsalt aega. Nüüd oli kaks võimalust, kas me õnnestume ja tõuseme jalagadele, või vajume mutta, nii sügavale, et enam ei tõuse. Kõik meie vastased kes 31.mail alustasid ja kes augustis sügisringiga jätkasid, olid saanud mängida terve kevadringi ja see oli ülisuureks ebavõrdsuse kohaks. Meie esimesed mängud tekitasid paljudes kõhklusi, 2:7, 1:12, 2:10 jne olid tulemused, mis oleks lükanud sadulast ka kõige osavama ratsamehe. Kuid ei lükanud meie poisse!! Kogu see talviste kadalippude läbimine, kus poisid hoidsid pea külmana ja tulid olukordadest võitjatena välja, näitasid mulle kui treenerile ainult üht-Kannata, nad peavad vastu. Igast mängukokkuvõttest, mida tegin, leidsin alati märke positiivsele, kuigi palju oli ka negatiivset. Iga mänguga olukord paranes, meeskond küpses ja karastus iga minutiga. See on ülim nauding, kui sa näed arengut. Poisid tõestasid, et just nendega on see Eestis ainult võimalik. Kui saime kõikide võistkondadega mängitud esimese vooru, hakkasime kogema tõelist jalgpallitunnet. Juba esimese vooru viimased kohtumised näitasid märke, et sügisring tuleb eriline. Ja nii see ka läks. Oli eriline, kui võitsime neid, kellele esimeses voorus suurelt kaotasime, kuid kõige suurem võit oli mängupilt, jalgpall ise, meeskonnaks kasvamine ja USK, õigemine selle taastumine. Ainult nende poistega läheksin mina riiki kaitsma ja luurele. 

Mõistagi olid kõik meie klubi lapsed väga tublid. Püüdsime lastele pakkuda erinevaid võistlusi, nii palju kui võimalik. Oleme endiselt siin, nii Pärnu, kui Läänemaal klubi, kes oma kasvandikele aastas kõige rohkem tegemisi pakub. Kui tavaliselt, aastatel kui kriisi pole olnud on meie lastele aastas keskmiselt 80-85 võistlust, siis sellel aastal, kui oli praktiliselt viis kuud tühi, saime lastele pakkuda 54 spordivõistlust!! Kõik, nii noored kergejõustiklased, jalgpallurid olid väga tublid. Kõik meie traditsioonilised üritused jätkusid. Ka mitu uut ettevõtmist sai teoks. 

Kõige suurem positiivne märk on ehk veel see, et meie treeningutel käib 90 noorsportlast. Oleme endiselt piirkonna suurim klubi ja lapsed leiavad tee meie treeningutele. Lihula, Metsküla, Kõmsi, Virtsu, kõik meie neli kooli on meie spordilastega kaetud.

Noorema grupi jalgpallurid said mängida mitmel noorteturniiril. Näiteks oldi edukad kodusel suurturniiril. Kuid väikestega ikka eesmärgiks see, et tähtis on koosolemine ja rõõm teineteisest. Teineteisega mängimine ja lustimine on lapsepõlve suur ja tähtis osa. Just perepäevad on need, mis seda ka meil kinnitavad.

Kergejõustik on meie klubi juures tegutsenud viis aastat. Oleme selle ajaga kasvatanud Eesti meistrivõistluste medaliomanikke ja ka Eesti meistreid, Läänemaa meistreid, Pärnumaa meistreid, ja mõlema maakonna medaliomanikke!. Eriline, kas pole? Hetkel on meil selles grupis juba üle 20 noorkergejõustiklase, kes hoolsalt treenivad. Lapsed on ülitublid. Käesolev aasta tõi individuaalselt rekorditetabelisse väga palju uusi tulemusi. Lisaks paranesid mitmed Lihula Gümnaasiumi väga heast puust rekordid. Paljud mahtusid meie kõigi aegade 10 parema hulka. Fantastiline.

Erilisel kohal on meie klubi noorsportlaste vanemad. Alati, kõik need pikad aastakümned on lapsevanemad olnud abiks ürituste korraldamisel, võistlussõitude organiseerimisel. Tänu lastevanematele ja nende võistlustel kaasas olemisele on meie jalgpallipäevad kasvanud nii suureks, et näiteks lapsevanemad ei mahu enam koos lastega palliplatsile ära Nüüd oleme astunud veel sammu, kus lapsevanemad, meie emad on moodustanud oma naiskonna, kellega oleme käinud juba kahel jalgpalliturniiril. Kindlasti jätkub see ka uuel aastal. Meie emad ja isad on sportlikud ja just nende eeskuju sütitab ka lapsi sporditeele. Mitmed lapsevanemad osalevad ka ise meie treeningutel, käivad võistlustel ja on abiks. Iga lapsevanem, ka see, kellel meie suunas positiivsed mõtted, aitavad meid igal hetkel. Suur tänu kõigile.

Kogu sporditegevus saab lisaks lastevanematele teoks ikkagi tänu toetajatele. Meie toetajate suur ring on igal aastal laienemas. Meie tublid lapsed saavad rohkem võistlusi, spordiüritusi. Sellel aastal oli eriline sündmus, kui rida toetajaid panid koos klubiga kokku projekti, kus kõik meie Lihulas treenivad 75 sportlast said endale uued saalijalanõud. Nii jalgpallurid, kui kergejõustiklased. Lisaks oli kümneid võistlusi, kus just toetus toetajalt need võimalikuks tegid. Suur tänu.

Loodame, et uus 2021 aasta tuleb parem, kui lõppev. Et kõikidel oleks rõõmu ja tegemised annaks lootust. Peame olema teineteise vastu head, soovima ainult kõike kõige paremat. Peame seadma esimesele kohale ikka kaaslase ja enese väärika käitumisega looma enese ümber parema maailma. Kui eksime, tuleb seda tunnistada. Ei tohi õigustada halba tegu. Kindlasti tuleb lõpetada kärkimine ja kellegile paha tegemine. Ei tohi kiusata. Peame hästi õppima! Käima korralikult trennis, kui olema trenni valinud. Oleme nii paljudest halbadest asjadest sellel aastal võitjana välja tulnud. Hoiame teineteist. Saame kindlasti hakkama.

HEAD UUT AASTAT MEILE KÕIGILE!