Konstantin Vassiljev mängus Rootsiga.
Foto: Jana Pipar/jalgpall.ee
Märtsikuu viimasel päeval kohtus meie jalgpallikoondis võõrsil maavõistlusmängus Rootsiga. Ühtlasi sai sellega läbi nädalane mängudetsükkel. Stockholmis peetud kohtumises jäädi mängu neljanda minuti väravast 0:1 võõrustajatele alla. Kolm mängu, kolm kaotust! Tõsi, kuid kogu see tsükkel näitas jalgpallirahvale hoopis midagi muud. Eesti jalgpallis on olnud mänge ja aegu, mis tulemuse poolest on pakkunud enamat. Võit Serbia üle, Võit Venemaa üle, Võit Põhja-Iirimaa üle, Võit Uruguay üle jne, jne. EM Play-Offi jõudmine. Noormängijate siirdumine piiri taha, koduse jalgpalli püramiidi laiendamine jne, jne. Kuid selle nädalaga tundsin vististi suurimat poolehoidu. Treenerina ei saa kunagi olla rahul kaotustega, kui mängib koondis, kuid fännina saab seda kindlasti. Kõik detailid, miks meil oli selline koondis just nendeks kolmeks mänguks ja miks sellises üleilmses kriisiolukorras üldse asjad nii on, sellest on palju kirjutatud ja põhjendatud nii meie lehele, kui muudes välja-annetes. Aga mitte kordagi pole vabandusi ega õigustusi otsitud ja see on asja suurim sisu. Möödunud 270 minutiga lõi selle koondisega välja meeskonnaspordi suurim relv-Ühtsus! Just praegune koondis näitas minu arust aegade üht suurimat ühtsust ja meeskonnavaimu. Põhjust täpselt mina ei tea. Kas oli selleks eelmistes meie lugudes ära toodud noorte meeste võrdse panustamise võimalus, noorte meeste vette viskamine tundmatus kohas, või hoopis äkki ikkagi eestlase juhendamine pingilt...
Kuid ühtsus, kodumaa armastus, meeskonnavaim, või kuidas seda meeskonnamängu suurimat relva nimetame, on kõige alus. Just kodumaa esindamine, kodumaa koondisse jõudmine peaks olema iga noorsportlase unistus ja eesmärk. Algul noortekoondised, siis täiskasvanute koondised. See on suurim, mida üks sportlane suuta võiks. Arvan, et jõudmine pallimängualal kodumaa A-koondisesse on suurim saavutus, kui mängimine mõnes suurliiga klubis. Kuigi need vist käivad väikeriigi pallurite puhul käsikäes. Siiski olid eile mängu eel ja mängu järel minul väga südantsoojendavad hetked. Nimelt suhtlesin ennem ja pärast kohtumist Göteborgis elava sugulasega. Mees, kes 1944 aastal nelja aastase poisipõnnina elas üle paadipõgenikuna tee Rootsi, vabasse maailma. Ennem mängu soovisime teineteisele head ja huvitavat kaasaelamist. Küsisin jutu sees ka, et kelle poolt Sina Heino oled. Väikese mõttepausi järel tuli kindel vastus:"Eesti!". See oli nii eriline tunne mis mind siis valdas ja andis täiesti uue mõtte nii sellele mängule, kui kogu rahvuskoondise ja rahvusspordile tervikuna. Inimene, kes on olude sunnil ära aetud kodumaalt, hoiab läbi selliste hetkede kodumaa väärtust alles. Seda me tegelikult ei tunneta oma igapäevase kiirustamise ja tormamise juures. Selleks, et sellest aru saada, peamegi mõistma, kuidas oma kodumaad õigesti kaitsta ja väärtustada. Selleks tuleb aeg maha võtta. Ka sport on selleks suurepärane võimalus. Käed teineteise õlgadel, Eesti lipu masti tõusmisele laulda rahvushümni!! Äkki ongi see suurim, mida väikerahvuse esindaja teha saab. Ilmtingimata ei pea seda meelsust näitama laigulistes riietes mööda metsi joostes ja korrates, et kuulud kuhugi, kus väidetavalt sinu kodumaaarmastus kõige rohkem välja paistab. Päris kindlasti on ka muid häid võimalusi tõelist kodumaa armastust näidata!! Kodumaa armastus algab kodust. Siis ka treeningul. Kui noorsportlane austab oma kodu, vanemaid ja trennikaaslasi. Õpib hästi, täidab kokkuleppeid ja usub, et oma positiivse suhtumisega aitab tillukest kodumaad. Ja seda ta ju läbi oma eeskujuliku suhtumise teebki. Väikerahvas ei saa kunagi, mitte iialgi selliseid staare, nagu me ette kujutame. Meie suurim relv spordis peab olema ühtekuuluvus ja meeskonnavaim!