Need poisid alustasid spordiga siis, kui olukord oli rohelisem!!

Tänases, 13.augusti Pärnu Postimehes on lugu Lääneranna Spordikoolist. Spordikooli kõige popullaarsema spordiala, jalgpalliga on seal arvude keeles väga halvasti ümber käidud. Kirjutatud on lause, et meil treenib 40 jalgpallurit. Huvitav on aga see, et igapäevaselt treenis meil 10.juuni seisuga täpselt 81 jalgpallurit. Meie jalgapllurite nimed on kenasti kõik ka Lõuna-Läänemaa Jalgpalliklubi www.lljk.ee lehel!! Kuidas sellise 40 arvuni siis jõuti. Poole laste maha tõmbamine on väga halb, ajades minul 30 aastat siinkandis lastega tegelenud treeneril harja väga punaseks. Olen ajalehtedesse 28 aasta jooksul kirjutanud u 1000 spordilugu. Kui ma korraldan Aleksander Kreegi Kuulivõistlust ja selle võidab Gertu Küttmann ja tõukab näiteks 13.76, siis ei saa ma artiklit koostades kirjutada, et ta tõukas 13.77. Kui Eesti noorte meistrivõistluste mängus Lõuna-Läänemaa JK võidab Tartu FC Heliost ja selles mängus näiteks Geron Noor lööb kaks väravat, siis ei saa ma kirjutada, et ta lõi kolm väravat. Kuigi jalgapllur ja tema vanemad on rohkem väravate löömise poolt. Olen olnud alates 1980 aasta Moskva olümpiast spordistatistik ja mul on sadutuhandeid arvudesse peidetud fakte. Kuid kuidas saab laste arvuga nii eksida? Kas lapsed, keda lapsevanemad ei ole mingisse uude ARNO süsteemi registreerinud, ei olegi sportlased?! Kas need ei olegi jalgpallurid, kes igapäevaselt hoolsalt treenivad! Kui ütleksime, et jah kirjas on selline arv aga tegelikult käib jalgpallis hoopis niipalju. See oleks aus selgitus. Kohe hommikul helistas mulle kaks lapsevanemat ja pärisid aru. Mina ei osanud neile midagi vastata, sest mina ei andnud intervjuud, ega võtnud seda. Tuleb täpselt selgitada, esimese emotsiooniga on väga paha maik suhu jäänud. Teine teema on see, miks need 41 ema-isa siis pole oma last kooli registreerinud, kes teab? Ja ilmselt on sügisest olukord selline, et lapsi käib jagpallis kindlasti üle 100! Sest huvi suve jooksul mulle helistades on vanematel olnud väga suur. Peame arvude maailmas olema väga täpsed. Eriti siis, kui tegu on lastega. Mida tunneb see väike jõnglane, kui teda tegelikult ei arvestata, sest välja on mõeldud mingi süsteem, kuhu peab ennast kirja panema. Kas maailm ongi selline, et kui sa pole arvutis, facebookis, ARNO-s, siis sind pole olemas. Mina saan veel inimestega suheldes telefoniga hakkama.