Poisid peale kohtumist. Mõtteianet on alati!
Hiljuti juhtusin rääkima ühe kooliõpetajaga, kes meeste Premium Liiga kohta arvas, et kõik sealsed tiimid peavad iga mäng mängima ülihästi. Loomulikult on selle aasta ja loodetavasti ka järgmiste aastate huviorbiit seotud meie omade poiste seal pallimisega. Meie väikese piirkonna kolm poissi Premium Liigas ja üks neiu naiste meistrisarjas on tõeline kingitus. Loodan, et eksin, kuid kas sellist asja lähima kümne aasta jooksul üldse enam juhtub. Sellepärast peavad arvajad ja mõtlejad väga täpselt aru andma, mida öelda. Premium Liiga on meie kodumaa ülim koht kuhu jõuda. Seepärast ei saa seal kõik õnnestuda, kuigi soov on alati parim. Et seal sadulas püsida, peab olema tõeline meister. Just sellised omadused meie jalgpalluritel on, kes kõrgseltskonnas mängivad.
Nii on ka meie poistega. Mängime Eesti noorte meistrivõistlustel ja see on ülim, mida maapoistele(!!) pakkuda. Eesti noorte meistrivõistlustel 2021 teeb kaasa ainult ca 6,5 protsenti maaklubisid, kõigist võistkondadest. Et meie juba 23 aastat umbes selle protsendi sees oleme, on samuti meistriklass. Muidugi on olnud aastaid, kus olema paremini, või vähemalt võrdselt mänginud suurte linnaklubidega. Sest meistrivõistlused on ju lõppude-lõppuks tulemuse peale mängimise koht. Kuid hetkel purjetab Eesti noorte jalgpall selles suunas, kus maaklubisid meistrivõistlustel järjest vähem näeme. Seepärast ei ole kellelgi peale treeneri, või mängijatel endal teha mingit kriitikat mingi sellega seotud asja suhtes. Veel hullem, kui kriitikat hakkavad tegema lapsevanemad, nende poiste vanemad kelle nad päevast-päeva trenni, või mängule saadavad. See on kuritegu. Mõned aastad tagasi sain ühe ema käest ikka korralikult võtta, kui ühes Eesti liiga mängus kasutasin tema poja asemel teist väravavahti. Vot sellised kombed.
Laupäeval kohtusime liigatabeli teise meeskonna Kiviõli FC Irbisega. Vihm oli meie staadioni muutnud kohtuvakas. Mäng tuli kolida ülemisele, harjutusväljakule. Mängisime seal viimati liigat 04.oktoobril 2019, siis võitsime Nõmme Kaljut 9:2. Muru oli meil laupäeval väga korralik. Kiviõli treenerid kiitsid meie väljakut ülivõrretes. Lihtsalt pidi nati kitsas olema. Tõsi, saime teha väljaku viimase parameetri järgi, mida selles vanuses tohib kasutada. Laius 45 meetrit. Ega Eesti noorte MV on kindlad mõõdud mida kodumeeskond peab väljaku maha joonistamisel arvestama. Need on ikkagi riigi esivõistlused. Ja sellest kitsast väljakust pidi saama meie trump. Me kaotasime tugevale vastasele 0:6. Kuid vaata kuidas tahad ja millal mõtled mängu üle, või vaatad statistikat: Mulle poiste mäng meeldis. Vaatamata sellele, et keskväljal on meil jätkuvalt probleemid pallide võitmisel, või peab ja tuleb mõnele poisile tihedamalt meelde tuletama, et võitlus ja tahe on asi, mida alati saab teha. Kuid väljaku kõrvale paistis viimase kolme mängu parim mäng. Kaitsjad mängsiid tegelikult 99% oma 100%-st. Neljane liin kattis kenasti mängu ja kui pallid ka sealt läbi tulid, siis väravavaht oli taas tasemel. Meeldis rääkimine ja teineteisele ülesannete jagamine. Ega päris läbisõiduhoov see keskväli nüüd ka ei olnud, kuid peame saama ja saame kindlasti veel paremaks. Numbrid 0:6 on jah mitte soliidsed, kuid samas meie liiga ja noortejalgpalli kohta tavalised. Minu arust oli rohkem positiivset, kui seda mida korrutama igal mängul tuleb. Sama saavad aru ka meie mängijad. Ega poisid on intelligentsed, oskus analüüsida peab olema. Mängu võttis tegelikult esimesena kokku kapten Herman ja tema oli ka see, kes ise meeskonna peale poolaja koosolekut veelkord kokku kutsus. Just sellised pisiasjad on edasiminek.
Laupäeval mängisid. Ken-Indrek, Herman, Timmo, Ats, Rasmus, Raikko, Hugo-Jan, Jass Jasper, Charli, Taavi, Kaarel, Geron, Joonas.
LLJK: Kiviõli FC Irbis 0:6(0:2)
Löögid: 7-25
Neist raami: 4-18
Nurgalöögid: 0-14
Karistuslöögid: 8-6