Iiris oma vanaonuga lasteaia lõpupeol.

Sajad artiklid meie laste tublidest võistlustest läbi aastakümnete on alati pakkunud suurt rahulolu ja rõõmu. On ju lastele panustamine, neile tingimuste loomine meie suur eesmärk. Kui läbi selle laps tunneb rõõmu, rahulolu, vanemas eas ka omandab oskused, siis on kõik korras. Meie klubi ja mina treenerina olen alati oma treenitavate üle suurt uhkust tundnud.

Täiesti eriline on aga tunne siis, kui saad õpetada kas oma last, või pereliiget. Kunagi ammu, näiteks 28 aastat tagasi käis üks valgete, lokkisjuustega poiss minul Virtsu Koolis kaasas, et anda koos sealsetele lastele kehalise tundi. Siis, aastaid hiljem oli tore, kui see poiss kasvas kooliküpseks ja sain Vatla koolis nii temale, kui teistele sealsetele lastele neli aastat jalgpallitreeninguid anda. Nüüd, täpselt 30 aastat hiljem, kui alustasin õpetaja ja treeneritööd, mängis elu ette kõige meeldivama külje üldse. Selle lokkisjuustega poisi tütar astus esimest aastat Kõmsi Algkooli. Täna 09.septembril oli päev, kui oli suur õnn anda esimene treening just väikesele Iirisele. Need on kõige tähtsamad ja erilisemad hetked, millest saab unistada. Ja nagu näha, on unistustel komme täituda.

Aitäh Priit! Aitäh Iiris ja edukat kooliteed ja tublisid ühistreeninguid Kõmsil.