Trinity, Reno, Rocco ja Virgo tänusärkidega.

Elame täiesti erilisel ajal. Ühelt poolt on aeg väga keeruline, meie ümber on reeglid, mille on põhjustanud viirus, millest me kõik peame koos võitu saama. Teiselt poolt saame me suurt rõõmu tunda laste üle, kes meil treenivad. Kui meie treeningutel osaleb 97 noort spordilast, siis on see väga eriline. Samuti on eriline, kui meie oma klubist on sirgunud mängijad, kes teevad kaasa kõige kõrgemas seltskonnas. Mida on ühel tillukesel maaklubil veel tahta ja soovida. Oleme oma jalgpallitegemistega aastast 1994 püüdnud pakkuda oma trennilastele turvalist keskkonda. Olla noore inimese kõrval, kui ta teeb oma esimesed sammud. Oleme olnud püüdlikud, et aidata ja arvestada ja koos rõõmu tunda. Muidugi oleme ka eksinud. Kes teeb, see ka eksib, kes midagi ei tee, see ei saa ka eksida. Usun, et oleme suutnud panna hästi toimima kõige tähtsama kolmnurga: Laps-Lapsevanem-Treener. Oleme olnud väga kannatlikud. Ei ole mõelnud üle, ei ole ajanud taga hetke saavutust, või kuulsust. Oleme tasa ja targu püüdnud lapsed panna mängima vastavalt eale õigetele võistlustele. Meie kindel soov on alati olnud, et lastel oleks pikk ja turvaline lapsepõlv. Just sellepärast ei ole me mitte kunagi tunginud lasteaedadesse, et kutsuda päris tillukesi treeningule. Iga asi omal ajal. Oleme rangelt lapsi võtnud treeningule siis, kui laps on kooliküps. Tegelikult ka siis ei pruugi olla laps veel valmis treenima tunniplaani alusel. Mei ei saa lapselt nõuda, et ta on kohe valmis õigeks spordiks. Lapsepõlves lapsemeelsed trennid ja siis järk-järgult nii, et tõusevad kohustused ja nõudmised. Olen palju pidanud vastama kolleegide, teiste treenerite küsimustele, et miks Lõuna-Läänemaa JK oma pisikesi Eesti noorte meistrivõistlustele ei pane. Just selleks ei panegi, et väikestel on meie klubis omad turniirid-võistlused-perepäevad. Laps võtab oma emme ja issi käekõrvale ja tuleb lustib sellistel lihtsatel päevadel. Neil ei ole mingit kohustust, ehk ainult see, et suunurgad oleks ülespoole, kuid need on nii sellistel päevadel nagunii. Laps ei saa meistrivõistlustest arugi, mida ja milleks ta seal tegema peab. Ja olen kindel, et olen talitanud õigesti. Suuremad võistlused tulevad ka vanuse kasvuga. Suuremad turniirid, Eesti meistrivõistlused jne. Ja lõpuks sirgub klubist välja noor mängija, kellel soov jalgpalliga suuremas klubis edasi areneda. Neid näiteid on meil kümneid ja kümneid. Kõik, kes meilt välja lennanud on edaspidi, mujal hakkama saanud. Muidugi on see kõik võimalik ainult siis, kui meie lapsed tulevad korralikest kodudest. Ja loomulikult on meie lapsed tublid ja nende eest hoolitsevad tublid vanemad!

Ja nüüd, aastal 2021, kuid tegelikult ka juba varem, on see pikk aastakümnete pikkune töö näidanud, et oleme teinud õigeid samme. Kui sa vaatad tribüünilt kuidas need samad lapsed, kes kümme ja rohkem aastat tagasi, sopasel kodustaadionil alustasid, mängivad nüüd Eesti meistrivõistluste kõrgseltskonnas, siis ei saa seda kuivade silmadega vaadata...Need samad lapsed, kes alustanud Lastekaitsepäeva jalgpalliturniiridelt, Lõuna-Läänemaa koolide jalgpallipäevadelt, kes koos olnud suvistes laagrites, mänginud sadu mänge lapsepõlves ja kümneid ja kümneid turniire. See kõik on väga eriline. Ja mõistagi, need tänased meie tipud on sirgunud nendeks läbi oma tublide trennikaaslaste, lapsepõlve, oma esimeste trennikaaslaste, kellega aasta-aastalt esimeses klubis treeniti, võisteldi ja vaeva nähti. See kõik on suur süsteem, mille lapsed, klubi ja lapsevanemad ise on loonud. Ega seda ei saagi teha nii, et öelda: Teeme nii ja teeme naa. See kulgeb ja veereb, kui on õige pinnas ja keemia. Me ei saa unistada igavesest õnnest ja rõõmust. Kuid see on küll igavene õnn ja rõõm, just see aasta 2021, kui meie Trinity, Reno, Virgo ja Rocco koos, ühest tillukesest maaklubist sirgunud neli jalgpallurit on saanud ühe Meistriliiga jalgpalliklubi kandvateks jõududeks.

Aastast 2008 oleme alati pidanud suure hooaja lõpupeoga meeles kogu klubi. Kuhu oleme alati kutsnud kõik meie klubis treeinijad, koos vanematega. Eelmisel aastal jäi hooaeg pidulikult arvestades olukorda riigis lõpetamata. Sellel aastal oleme mõelnud natukene sellele teistmoodi. Täna 30.oktoobril saime esimesena tänada just neid nelja vaprat jalgpallurit. Tegime seda Pärnu Rannastaadionil peale tulist ja poiste jaoks üliolulist kohtumist. Klubi kinkis igale mängijale valge tänusärgi. Südamel meie klubi embleem ja seljal jalgpalluri nimi koos kirjaga "Tuhat Tänu". See on vähim, mida kasvatajaklubi teha saab. Valge särk, see kiirgab lootust ja tänu. 

Oleme Teile meie noored väga tänulikud, et sellel imelisel aastal olete meile pakkunud nii palju erilisi hetki. Soovime kogu klubi poolt hooaja viimasteks kohtumisteks edu ja kordaminekuid!

Lõuna-Läänemaa Jalgpalliklubi - 2019