Lihula Gümnaasiumi uus spordihoone.
Foto: Urmas Lauri
"Issand jumal, ei ole võimalikl" ütlesin ma mõned aastad tagasi, kui selgus, et saabki tõeks Lihulasse uue Spordihoone ehitamine. Silme eest käisid läbi aastad, kus lastega treeninguid vanas, 1996 aastal valminud spordihoones kinnaste-mütside-sallidega talvel läbi viisime. Meenusid esmaspäeva hommikud, kus kraadiklaas näitas saalis viis kraadi üle nulli, kui esimesed klassid kehalise kasvatuse tundi tulid. Meenusid meie klubi poolt korraldatud noorte jalgpalliturniirid, kui laupäeval toimunud siseturniiridelt mitmed lasteklubid külma saali tõttu lahkuda tahtsid. Mõtlesin kunagi, et ma ennem lõpetan oma jalgpallitöö, kui uue hoone ära jõuan oodata. Nüüd läheb lastega 31 treeneriaasta ja uus spordimaja on püsti. See oli nii hea tunne, kui vana hoone meie ühe õuetrenni ajal lammutati. Sättisime lastega ennast selle taustal ehtima ja tegime ajaloohõngulist pilti. Olime astumas samme, kus jäi veel natukene oodata, et oleme soojas ja avaras võimlas. Sooja saali sportima saamine oli suur ootus. Kiiresti külma käest sügisel sopaselt staadionilt sisse. See sai lõpuks tõeks, küll natukene tähtajast hiljem, kuid siiski. Selleks hetkeks oli see tähtaja ületamine nii tühine probleem. Lõuna-Läänemaa Jalgpalliklubi kutsus ellu erilise, uue spordihoone projekti. Oma toetajatega soetasime kõigile klubis treenijatele, keda selleks hetkeks oli 77, uued saalijalanõud. Väga kvaliteetsed jalanõud said lapsed selleks, et turvaliselt uues hoones sportida ja mitte rikkuda uut põrandat. Astusime 11.jaanuaril 2021 uude võimlasse. Kuid siis...03.veebruaril kõik lõppes, sest koroonakriis lõpetas õppetöö ja sporditegemise. Ja kui taas sporditööd saime jätkata, oli käes kevad ja muru õues treenimiseks roheline.
Nüüd on ilmad aga taas säärased, et lapsed peavad saama sportida sisetingimustes soojas ja puhtas uues võimlas. On karjuvalt raske kirjeldada, mida tunnen paar-kolm viimast nädalat. Uus spordihoone meil on aga täiel määral seda kasutada ei saa. Lapsi segab treeningutel täiesti mõistetamatu probleem. Uue spordihoone katus laseb läbi ja meie treeningud on taas olukorras, kus olime kaks aastat tagasi. Kui siis, uue spordihoone ehitamise ajal viisime lastega treeningud läbi Lihula Gümnaasiumi väikeses aulas, siis nüüd oleme sunnitud lastega treenima olukorras, kus ämbrid ja kaltsud on uue ülikvaliteetsel põrandal maas ja lapsed treenivad ümber ämbri!!. Või oleme treeningud läbi viinud ühe saalipoole sees, kitsastes oludes. Olen noortega õuetreeninguid sügisel alati õues nii pikalt venitanud, kui vähegi võimalik. Kuna mei puudub kunstmuruväljak, siis peamegi talveks sisse kolima. Kevadel-suvel-sügisel ei olnud meil treeningutel ega võistlustel Lihula Gümnaasiumi staadionil lastega mitte ühtegi vigastust. Nüüd, esimesel saalitreeningul oktoobri keskel sai kohe üks pisike spordilaps põlvetrauma, sest libises põrandal, mis oli lae alt tilkunud vee tõttu märjaks läinud. Mina ei kontrollinud põrandata ennem treeningut. Ma ei peagi seda tegema. Arvasin, et kõik on korras, nii nagu peab. See on ju elementaarne. Meil on uus hoone, suur ja avar võimla aga sportimist aasta hiljem peale avamist me lastega turvaliselt teha ei saa.
Loomulikult pöördusin oma murega nii ennem koolivaheaega, kui ka nüüd meie valitsejate ja erinevate direktorite poole. Alati käib sellistel puhkudel üks hämamine. Ja mis kõige hullem, vallavalitsuse ametnikud ei ole minu pöördumisele isegi mitte vastanud!! Lootsin, et puudused, millele ennem vaheaega tähelepanu pöörasin on vaheajal tehtud, kuid ei. Vesi tilgub ikka kui Niagara juga. Meil on loodud mingeid uusi koole, täpselt ei teagi milleks. Treenerid on samad, teevad nii nagu ennem oma tööd suure südamega, taristu olukord läheb aga hullemaks. Üle kümne aasta tagasi kirjutasin Lääne Elus artikli, kus selgelt ja konkreetselt tundsin muret Lihula Gümnaasiumi staadioni olukorra kohta. Vesi ja linnud ujuvad seal vihmade saabumisel aga kahjuks siiani...Miks on nii, et meie kõige tähstamatel, lastel ei ole praegusel ajal veel olukorda, kus nad saaksid tulla uude võimlasse, sportida ja nautida sõpradega koosolemist. Nii, et ei pea vaatama, et lompi ei astuks, või ämbri otsa ei komistaks. Järgmisel treeningul tulevad lapsed sportima mul aga vihmavarjudega. Kes siis lõpuks selle eest vastutab. Kas treener, kes peab suutma sisetrenni kiirelt õuetrenniks sisetingimustes ümber formuleerima, vallatädid-onud, direktorid, võis siiski need, kellele valla sünnipäeval antakse tänukirjad uue suurepärase spordihoone ehitamise eest!