Kahe klubi pisikesed pallivõlurid peale lahingut.
Lõuna-Läänemaa Jalgpalliklubi ja Pärnu JK Vapruse 2014-2015 aastal sündinud jalgpallilapsed kohtusid vägevas sõpruslahingus neljapäeval 16.detsembril. Lihula Spordihoones peetud sõpruslahing algas pisikestele sportlastele sörkjooksu ja teatevõistlustega. Edasi mängiti 60 minutit vahetustega põnevad ja kaasahaaravad jalgpallimängud. Lapsed said proovida erinevaid lööke, nippe ja kõike seda mida napi nelja kuu jooksul treeningutel harjutatud. Just nii kaua on need kaks gruppi treenerite Jaanus Getreu ja Karl Pajula all oma koduklubides treeninud. Lapsed olid väga tublid. Igat nende poolt sooritatud löök, sööt kutsus esile pealtvaatajate tormilise aplausi. Muidugi olid publikuks laste emad ja isad, onud ja tädid. Just selline toetus, mida laps kogeb meeskonnaala harrastades, on üliolulone ja sageli ka määrav. Kui sa saad anda tunnustava naeratuse oma sõbrale-mängukaaslasele, või saad ise vastu käeplaksu oma sõbralt, just need hetked on erilised ja aitavad sind kogu koolitee. Meie lapsed on väga tublid ja väga tublid on ka nende vanemad, kes alati oma lapsi ja meie ettevõtmisi toetavad.
Kuigi nii pisikestel lastel ei ole võidu lugemine oluline, kuigi nii väikesed oma võite ja väravaid samas kõige rohkem loevad, siis tänases kohtumises saavuatsime 5:1 võidu. Mängud olid ääretult pingelised, tegime viisikute kaupa vahetusi ja kõik lapsed said täpselt võrdselt mänguaega. Mattias lõi kaks, Romet, Rico ja Romec kumbki ühe värava. Muidugi olid kõik väga tublid,s est väravaid ilma teiste lasteta ei lööks ju keegi. Oli tore jalgpalliõhtu. Suur tänu kõigile.
Kõik lapsed said spetsiaalse sõpruslahingu medali ja šokolaadi.
Lõuna-Lääenmaa JK mängis koosseisus: Helene Leemets, Eliisabet Kamarik, Katriin Sildre, Karl-Sander Kamarik, Romec Vatter, Riko Rasmus Rahkema, Markus Veskimäe, Roemt Tšorni, Rasmus Karm, Robert Lehtpuu, Mattias Idvani, Kairon Omar Ploomipuu, Romel-Rio Kesküla, August Reinmaa, Leek Linnupõld, Rico Kasela.
Lõuna-Läänemaa Jalgpalliklubi ja Pärnu JK Vaprus on meeldivat koostööd teinud üle 15 aasta. Selle ajaga on maaklubist linnaklubisse liikunud üle 20 jalgpalluri. Käesolev aasta on selle aja tippaasta. Koguni neli meie klubi kasvandikku esindas Vapruse klubi Eesti meistrivõistluste kõrgeimas seltskonnas. Ja koguni neli noormängijat on sellel aasta siirdunud Vapruse noortesüsteemi. Just taolised mängud, sõpruskohtumised, turniirid on aastate jooksul olnud eriliselt olulised. Meie klubis saab noor kätte sellise taseme, et ta siirdub linnaklubisse, on võimeline siirduma linnaklubisse ja seal jätkama kõrgemate sihtide poole. See on loogiline arenguspiraal. Meie suudame kasvatada last teatud maani ja eani. Edasi, 16-17 aastasest ülespoole ei ole lihtsalt see tee enam võimalik. Sest puudub olulisim, 11v11 kõrgemal tasemel mängimise võimalus. Seda nii mängijate, kui ka väljakute tõttu. Nii olemegi klubina justkui kahes rollis. Teeme noorteklassides ise tööd löömaks kaasa Eesti esivõistlustel ja edasi saab meist kohe ka kasvatajaklubi, et oma soovijad edasi anda. On siiski eriti oluline aspekt mida peab märkima. Kogu meie töö 27 aasta jooksul on rajanenud väikekoolide ja meie erinevate koolide olemasolule. Ega sellele keegi kõrvalseisja, või ehk mõni siiski on, ei mõtle. Nimelt on erinevates koolides õppimine meie jalgpallitöö jaoks eriti vinge ja vajalik kasvulava. Kõik lapsed, kes erinevatest koolidest treeningule kokku tulevad on erinevad. Igas koolis on erinev lähenemine. Mina saan erinevad lapsed. Nüüd hakkabki see kõige huvitavam töö. See on nii eriliselt huvitav ja mitmekülgne. Kuidas panna kokku meeskond, või ka naiskond erinevatest lastest, erinevate iseloomudega lastest. Kes kellega väljakule kõrvuti sobib, mis positsioonile mingi iseloomuga laps sobib. Kes on leebe, kes on võitleja, kuidas neid väheseid kõige paremini ära kasutada. Kuidas luua tiim nii, et see tööle hakkaks. Me lihtsalt peame midagi välja mõtlema, midagi sellist, mida teistel ei ole. Me ei saa muidu suurte linnaklubide vastu Eesti meistrivõistlustel. Oleme seda alates 1999 aastast üsna hästi teinud ja suutnud. Kuid paljud koolid on meie piirkonnas viimaste aastate jooksul suletud. See on vaikselt mõjutanud ka meie tööd. Ei ole väga palju eripalgelisi lapsi, on palju ühesuguseid, sest koole jääb vähemaks, ei ole suurt tööd keda üheks liita. Treeneri töö on minu filosoofiast lähtudes läinud kergemaks. Kuid me ikka seisame veel sadulas. Just sellepärast et meil on tublid lapsed ja lapsevanemad.