Lihula-Lõpe jalkalapsed peale sõprusmängu.

Meie keskmise vanusegrupi jalgpallilapsed mängisid täna Lihula spordihoones nädalavahetuse jalgpalliturniiride proovimängud. Kui meie kõige pisemad said paar nädalat tagasi sama teha Paikusel, siis keskmine grupp tuli kokku Lihulas. Toimus järjekorras juba kolmas Lihula-Lõpe jalgpalli sõprusmäng. Ajastasime oma kolmanda sõprusmängu just nii, et lapsed saaksid ennem suurt turniiri vägeva lahingu. Kaks eelmist pidasime eelmise aasta aprillis Lihulas ja mais Lõpel. Seega paras hetk, et uuesti kohtuda. Kuigi lapsed on ju omavahel tuttavad, käiakse kõik koos Lihulas trennis, kuid just oma elukoha ja kooli eest mängimine on noorele inimesel väga tähtis. Just nii me saame ikka iga lapse kodukanti tähtsustada. Tänane mäng oli plaanitud nii, et kokku saavad võistkonnad pidada kolm ringi. Lõpelt oli Lihulasse tulnud seitse jalgpallurit, Lihula seadis vastu 18 jalgpallurit. Lõpe sai teha jooksvalt vahetusi, mida nad ka väga oskuslikult tegid. Lihula pani välja neli erinevat tiimi, kes siis kordamööda platsil käisid. Mängud olid väga huvitavad. Kõik lapsed olid väga tublid ja väravaid jagus mõlemale tiimile. Pärast pikka jalkamängu lõid võistkonnad veel ka penalteid. Ka siin oli seis üpris võrdne ja ilusaid väravaid ja häid tõrjeid igale maitsele. Lõpuks olid lapsed kõik koos rivis, lõid patsi, said suure aplausi, medalid ja maiustused.

Juba aastast 1994 korraldab Lõuna-Läänemaa JK selliseid mänge. Mänge, kus osalevad meie väikekoolide lapsed. On selgelt meeles üks esimesi analoogseid sõprusmänge, kus Virtsu Kaarhallis mängisid Virtsu ja Metsküla lapsed. Kus suures mängutuhinas natuke oma jalga vigastas Raul Oberschenider, meie klubi hilisem mängija, truu trennis osaleja ja praegune laste fänn. Või kuidas Virtsu Kooli juures toimusid võistlused, kus olid külas Kõmsi, Tuudi, Vatla ja teised koolid. Ja et mängupaik oleks korras, tassisime sealsete poistega käsitsi Kaarhallist väravad kooli juurde, vahemaa u 1 km. Ikka selleks, et lastel oleks huvitav ja midagi teha. Sellistes mängudes on ristipõiki kogu Lõuna-Läänemaa läbi sõidetud, kõikide külade ja kõikide koolide jalkaplatsid on meie lapsi mängimas näinud. Need taolised sõprusmängud on jäänud. See on üks osa meie klubi ajaloost ja väga tähtsal kohal meie laste lapsepõlvest. Täna on meil veel Lõpe, on Kõmsi, on Virtsu, on Metsküla. Lõpe on hetkel va. Lihula kooli suurima arvuga kool, kes meil Lihulas trennis käib. Sealt on sellisel määral trennis osalejaid, et me saame veel pidada selliseid mänge. Et koolil on oma tiim. Ja tiim, kes on väga üksmeelne, oma nägu, kelle võistkonna liikmed on väga viisakad ja tublid lapsed. See on suur õnn. Või väikeste grupis, kus tuleval nädalal Lihulas toimuvatele Pärnumaa 1-3.klasside jalgpalliturniirile panen lisaks Lihula tiimidele välja ka Virtsu/Kõmsi ühistiimi, kus nii tüdrukuid, kui poisse. Minu, kui treeneri jaoks on see väga tähtis, võib olla isegi kõige tähtsaim asi siin, et maakohtade, külade võistkonnad oleks elus. Kuid seda on nii kaua, kui kaua lubatakse neil toredatel lastel käia oma kodulähedases koolis!!