Rometil oli 01.mai väga eriline päev. Kaks R-i, kas ka sarnane tulevik..!?
Meie klubi jalgpallitöö peamine rõhk on suunatud laste heaolule ja sellele, et laps tunneks ennast treenides ja võisteldes turvaliselt. Vahest on keeruline kõrvalseisjatele selgitada, et sportlik tulemus ei ole selle protsessi juures vast nii tähtis. Paljudele aga vahest lausa võimatu tutvustada, et see loodetud sportlik tulemus tuleb varem või hiljem ja seda läbi teiste väärtuste. Läbi teistele väärtustele rõhudes. Kindlasti ongi hetkel kogu ühiskonnas ja ka jalgpallis nii, et maapiirkondade noorte jalgpallimetoodika ei sobi linna ja loomulikult ka vastupidi. Peame leidma ülesse oma tee, oma filosoofia ja oma tõekspidamised. Ja oleme seda kindlasti ka leidnud. Üks ja kindel nagu raudnael, on väikekoolide ja väikeste maakoolide olemasolu, neile oma jalgpallitöö rajamine ja nende loogikate järgi töötamine. Meil on väga hea veel see, et väikekoolid toetuvad ühele suuremale koolile ja vastupidi. Just sellele oleme ligemale 30 aastat suurel määral toetunud. Taaskord on seda väga keeruline selgitada ja seda just neile, kes tulevad väljast, või/ja kes ei ole päevagi maapiirkonnas lastega töötanud. See, et laps tuleb palli tagudes kulunud karjamaalt, või vettinud platsidelt, on tegelikult suurem väärtus, kui kogu aeg on võtta väga suurepärased tingimused. Muidugi ei tähenda see seda, et me ei väärtusta head muruväljakut, või kuiva saalipõrandat. Kui väikelinnas, külades, väikekohtades ja väikekoolide platsidel ei ole kunagi saanud takistuseks palli mängimine ja selle tegemine suurepärasel moel. Ükskõik, mis muru seal on, või kas seda üldse on. Ja kui erinevatest küladest/koolidest lapsed kokku tulevad, saamegi liita võistkonnad, mis koosnevad eriilmelistest ja hästi kasvatatud lastest. Ja see ongi meie trump.
Iga laps kes jalgpalliga tegeleb, iga pisikene ja ka suurem jalgpallur seab endale väikesi, või ka suuremaid sihte. Klubi treeningud-Turniirid-Mängud-Perepäevad-Sõpruskohtumised-Eesti meistrivõistluste mängud on suur osa sellest, mille toel jalgpallilaps oma sihte paremini teostada saaks, või nendeni jõudmist mõistaks. Kuid vääramatuks jõuks ja ehk suurimaks, millele toetuda, on jalgpallimaailmas lemmikud. Jah, maailm on täis suurepäraseid jalgpallistaare ja nimesid, keda endale eeskujuks seada. On täiesti eriline, kuidas meie klubi jalgpallilapsed oma lemmikutele toetuvad. Ja täiesti eriline on tõdeda, et need ei ole ei Messid, ega ka Ronaldod. Meie laste suurimad iidolid ja eeskujud on meie oma, Lõuna-Läänemaa Jalgpalliklubist välja kasvanud tippjalgpallurid. Mitte kunagi ei saa küllalt kutsuda need noored mehed ja ka naismängijad meie klubi hooaja lõpuüritustele, Lastekaitsepäeva jalgpalliturniiridele, Matu jalgpallipäevadele, Jalgpallilaagritesse jne, jne. Usun, et kõik, nii lapsed, vanemad, sõbrad-tuttavad on õnnelikud. Nad on ise loonud selle suurepärase koosluse. Ja need meie oma Trinity, Virgo, Reno, Reilo, Rocco, Robin ja nende järgi ka mitmed teised JK Vapruse mängijad, on selle ka vastu võtnud. Meie pered käivad vaatamas JK Vapruse mänge, treeningutele on enamustel seljas just meie tippmängijate nimedega särgid. Meie lapsed suhtlevad aktiivselt ise meie tippudega. Läbi selle on LLJK-JK Vaprus saanud pikkade aastate jooksul sõprusklubideks. Kuhu loodame ka tulevikus mängijaid kasvatada. Ja see, mis praegu just fännluse osas toimub, siis selles kahelda oleks ebaõiglane. On täiesti eriline, kui Mattias saab Roccolt putsad ja magab nendega, kui oma lemmikmängijate nimesid sonitakse unes, kui Rasmus saab kingiks nii Rocco putsad, kui Ronaldo särgi, kui Keron mängib trennis Reno kedraga, kui Robertile kingib laste sõprusmängu eel särgi Virgo, või kui Eliisabeti suur eeskuju on meie oma Trinity ja neid näiteid on veel ja veel. Ja veel, kui laste eeskujud ei mängiks Premium Liigas ja Naiste Meistriliigas, siis ei juhtuks mitte midagi. Nende lemmikud oleks nad ikkagi!! Ja vot see ongi laste kasvatus, fännlus ja näitab suurt südant ja sidet, mis on koostööga kahe klubi vahel saavutatud.
Ka täna tegid Reilo ja Reno ühe meie väikese jalgpalluri südame soojaks. Romet kohtus Pärnus Renoga ja ta sai kingiks särgi numbriga 23. Kas pole tore. Lisaks viidi meie ründemängija veel kohtuma Magnus Villotaga, kellele Romet kinkis ka klubi märgi. Ka selline vastastikune austus-fännlus ja armastus on üks meie klubi väga tähtis osa. Ja kindlasti näitab see ühe tillukese maaklubi järjepidevust. Samadel väljakutel treeninutena, olla hetkel samadel väljakutel treenivate laste suurimad iidolid. Usun, et see on ka neile väga suur väärtus.