Meie rõõmsad lapsed võivad olla Eesti jalgpalli tulevik!
Viimased mängud Eesti jalgpallikoondise poolt on olnud mõtlemapanevad. Ajakirjandus ja fännid on koondise kõri kallal ja paljude arvates tehakse seda põhjendatult. Tõsi, fänn ootab tulemust ja head mängu. Kui koondis on viimase nelja mänguga endale lasknud lüüa 15 ja ise on löönud 0 väravat, siis on küsimusi palju ja küsivad ka need, kes küsima ei peaks. Jalgpall on maailmas number üks! Selleks ka inimestel suured ootused, lootused, et ka meie, väike rahvas suudaks selles maailma kõige enam mõjutavas ühiskonnaosas läbi lüüa nii, et kogu aeg on hea olla. See ei ole kahjuks võimalik. Me olime kunagi Euroopa tipu lähedal, saamaks läbi play-offi EM-finaalturniirile. Nüüd kümme aastat hiljem, ei suuda meie fännid uskuda seda, et lainetega asi käibki ja et mida väiksem rahvas, seda suuremad ülesse-alla liikumised on. Olen kindel, et iga meie jalgpallur läheb platsile Eestit esindama suhtumisega, mis on kõige kõrgemal tasemel. Kuid äkki on väikesel rahval vaja siiski ka midagi teisiti teha. Äkki meil peab olema oma tee, oma filosoofia ja oma loogika. Kuidas Euroopat murda.
Septembris postitas Levila ülesse taas, märtsis meie klubi pisikestest jalgpalluritest ilmunud loo ja pani sinna kõrvale read:"Kuigi Eesti viimased jalgpalliuudised rõõmu ei paku, siis üks Levila lugu annab mõista, et lootus on olemas." Suurepärne Levila poolt.
Tõesti. Meie klubi jalgpallilaste jalgpalluriks kasvamise lugu ongi eriline. See on omanäoline ja isegi eirab tavaloogikaid. Äkki peaks siit malli võtma ja koostama kunagi ainult maal kasvanud ja treeninud laste jalgpallikoondise. Teeme 10 aasta pärast proovi, kas praegused Matud, Robertid, Keronid ja teised veavad välja. Kui vaadata neid poisse päevast-päeva treeningutel praegu-siis olen kindel, et veavad kindlasti!
Homme on Eesti vastaseks Tai rahvuskoondis. Loodame, et kaotusterida saab läbi!