Kaks klubi selle aasta sõprusmängul 13.juunil Paatsalus.
Kõik meie laagrisuved alates aastast 2008 on möödunud ka ühe kindla ettevõtmisega. Oleme pidanud igal suvel sõprusmängud Tallinna FC Flora noortega. Ja seda mitte ainult laagris, vaid tee Illuste spordilaagrisse, kus peatuvad suviti florakad, oleme leidnud ka muul ajal, väljaspool laagrit. Näiteks eelmisel aastal mängisime kesksuvel seal spetsiaalselt kahe klubi tüdrukute vahelise mängu. Kui olime 2008 aastal, oma klubi esimeses suvelaagris Paatsalus, Jüri Saatmäe juures, siis just tema ütles, et 200 meetrit eemal, üle tee asuvas Illuste mõisas peatuvad Flora jalgpallurid. Läksime küsima, kas teeksime ühe mängu ja sealt see peale hakkas. Esimene sõprusmäng oli eriline veel sellepoolest, et seal peatusid ka käsipallurid. Kunagi ammu, oli Illuste laagriplatsidel ka käsipalliväljak, muruväljak, mis oli väga korras. Meie lapsed teavad, et jalgpalliväljakust edasi viib nende lemmiktee seal asuva allikani, kus lapsed alati ka joomas käivad. Kuid ennem allikat, paremat kätt oligi käsipalliväljak. Nüüd on see rohtus ja käsipallilapsi seal enam laagris ei käi. Esimesel mängul, aastal 2008 viibis koos oma treenitavatega laagris ka Eesti legendaarne käsipallitreener Enno Karrisoo. Mäletan, kuidas läksin temalt autogrammi küsima ja ta jäi Lõuna-Läänemaa JK ja Tallinna FC Flora noorte sõprusmängu vaatama. Flora võitis selle mängu, kuid teenekas treener tuli pärast meie laste juurde ja ütles, see on kõik väga hästi meeles:"Teie mäng meeldis mulle hoopis rohkem. Teie laste mäng oli ORGANISEERITUM ja seda oli ilus vaadata." Kindlasti on see üks suurimaid komplimente, mida meie lastele eales tehtud. Ja nii oleme siiani, igal suvel mänginud florakatega jalgpalli. Viimased aastad oleme juba varakevadel meie suure sõbra, FC Flora treeneri Egon Tintsega laagriajad ja mängupäeva paika pannud.
See on aga ainult üks osa kahe, tillukese maaklubi ja Eesti suurima spordiklubi vahelisest koostööst. Juba aastal 1996 alustasid kaks klubi ühist koostööd. Lõuna-Läänemaa JK oli üks Eesti maaklubi kümnest, kellega FC Flora tegi koostöölepingu. Koostöö põhiline eesmärk oli maalt leida andekaid poisse, organiseerida maapiirkonnas jalgpallitööd, pakkuda võistlusvõimalusi ja aidata maapiirkondi, antud juhul siis nimetatud kümmet kohta ka varustusega. Meie jalkatöö oli kaks aastat tagasi, 1994 just Virtsus alguse saanud ja ilmselt olime oma tegutsemishasardi ja ka esimeste korralike tulemustega silma jäänud. FC Flora tollane president Aivar Pohlak oli aga ennem seda mitmeid kordi käinud meie korraldatud võistlustel ja üritustel. Sellel ajal tegutses FC Flora Kehtna Jalgpallikool, kuhu kutsuti andekaimad poisid ka treenima. Ka meie klubist käisid paljud poisid seal trennis. Gert Mätas, Madis Riive, Robert Vahtra jt. Sealt astuti järgmine samm, mõni poiss sai selga tõmmata ka FC Flora särgi. Nii näiteks mängis Madis Riive 1997 aastal Tallinna FC Flora koosseisus turniiril Soomes, Mikkelis. Lisaks olid kavas turniirid kümne treeningkeskuse noorte vahel, needki toimusid Kehtnas. Ja asi läks kiiresti ja tõsiselt käima, 1999 astusime iseseisvana Eesti noorte meistrivõistluste reele ja nüüd oleme lastega seal, kus hetkel oleme. Mängime väga hästi. FC Flora on aga alati kaasas käinud. Aidanud klubi nii jõu, kui nõuga, suure klubi supertähed on käinud meie noorteturniiridel lastega kohtumas, neile trenne läbi viimas ja neile rõõmu pakkumas. Ka meilt on poisse, kui ka tüdrukuid läinud peale siin treenimise lõpetamist mängima FC Florasse. Joanna Voll, Avely Kuldsalu, Vaido Veek, Priit Mäeorg, Geron Noor näiteks on nimed, kes linnaklubi eest murule astunud. Lisaks töötas Lõuna-Läänemaa JK treener veel ka mõnda aega FC Flora koostööklubi FC Kuressaare noortetreeneina. 2008 aastal mängiti Eesti U17 Eliitliigas ja osaleti maailma suurimal jalgpalliturniiril Gothia CUP. Lisaks tegid FC Kuressaare tiimides kaasa mitmed meie klubi kasvandikud. Horre Kruus, Raiko Söötmaa, Rivo Oosim jt. See kõik ongi koostöö. Eredalt on meelde jäänud ka kahe klubi võistkonna, Lõuna-Läänemaa JK noorte U14 ja FC Flora esindusmeeskonna ühine pilt A Le Cog Arenal, ennem meie laste Eesti noorte meistrivõistluste mängu Tallinnas. Tegelikult on tähtsaim aga see, et jalgpall peab tuksuma ühes rütmis. Nii väikene maaklubi, kui suur, paremate võimalustega linnaklubi on meie loos seda aastakümneid väga hästi ka tõestanud.