Tänane päev 19.oktoober 2016 aasta läheb taas meie jalgpallurite ajalukku. Sellel korral aga negatiivse poole pealt. Katkes ja äkki ka lõppes, imeline periood Lihula Gümnaasiumi tütarlaste jalgpallis. Alates oktoobrist 2008 kuni siiani eriliselt suure eduga silma paistnud ühe gümnaasiumi jalgpallitüdrukute tähelend on praeguseks küll lõppenud. Täna toimusid Valtus, Eesti KSL meistrivõistlused 6-9.klasside tütarlaste jalgpallis. Lihula Gümnaasium valitseva Läänemaa KSL meistrina sellest turniirist osa ei võtnud. Põhjus muidugi proosaline- konkurentsivõimelist naiskonda ei saadud kokku. Suurim põhjus muidugi see, et võistkonnas suurt rolli mänginud mitmed noorsportlased on tänaseks päevaks jalgpalliga lõpetanud. Miks, just sellel püüangi selgust tuua.
Taas tuleb alustada sellest, et ükski vabajaveetmise vorm ei ole ühelegi õpilasele kohustuslik. Küll aga muutub see lapsele, see tähendab noorsportlasele kohustuseks siis, kui ta on mingi alaga tegelemise valinud. Siis muutub see kohustuseks seda hästi ja korralikult teha. Sest, eriti võistkonnaala puhul ei vastuta ta enam siis ainuüksi enda, vaid ka võistkonnakaaslaste eest. Kahjuks jõudsime me tüdrukute jalgpallis olukorrani, kus sellest lihtsast reeglist ei peetud kinni. Treeneri roll on loomulikult sellisel juhul kohe reageerida ja nõuda noorsportlaselt seletust ja tuletada talle meelde mida tähendab sõna vastutus. Elamegi keerulisel ajal, kus laste õigused on neile hästi selged, aga kohustused paraku mitte. Kui treener muutub ühel hetkel inimeseks, kes telefoni teel noori peab treeningule ajama ja uurima miks noor treeningult puudub, siis on juba asi muutunud selliseks, kus koostöö jätkamisest midagi välja ei tule. Sest tegelik soov noorel sportlasel treenida on ju ammu kadunud. On loomulik, et huvid aja jooksul muutuvad ja tegemisesoov jahtub. Aga siis tulebki sellest viisakalt teatada ja harrastusega lõpparve teha. Kahjuks on ka neid, kes muudkui lõpetavad-jätkavad ja lõpetavad-jätkavad. Ja klubi, ning treener on alati andnud uue võimaluse, kuid lõpmatuseni sellist viisakust enam olla ei saa. Suur inimene peab ise ka oma väärtusest ja trennikaaslaste väärtusest aru saama. 25 aastase treeneritöö kogemuse põhjal pean nentima, et ei ole varem olnud aegu, kui noortelt peab telefonitsi küsima-Mis plaan täna on?! Täiesti hullumeelne on kõrvalt vaadata ka olukordi, kus noored ei taha esindada oma kodukooli, või osaleda spordipäeval. Sellega ei saa nõustuda, mitte mingil moel. Veel hullem on olukord siis, kui sellist treeneri nn. uut rolli peab normaalseks ka Lapsevanem. Siis ei ole ilmselt midagi enam parata!! Rong on läinud! Nüüd on olukord lihtne, kas tõstavad pead ja saavad treenimise, kui spordi tegemisest aru need üksikud tüdrukud, kes edasi tahavad mängida, või eesmärgistatud tütarlaste jalgpalli enam lihtsalt ei ole.
Jättes välja kõik edukad turniirid ja ka Eesti klubide meistrivõistlused, kus oleme väga tublid olnud. Toome ära kaks tahku:
¤ Kaheksa tegutsemisaasta 2008-2016 jooksul on Lihula Gümnaasiumist Eesti noortekoondisse jõudnud 2 tütarlast, ning noortekoondise kanditaadiks on tõusnud 6 jalgpallineidu.
¤ Ja nüüd olulisim, Eesti KSL meistrivõistlustelt on Lihula Gümnaasiumi tütarlaste jalgpallivõistkonnad võitnud 7 medalit!! 2008- III koht(8-9.kl), 2009- III koht(8-9.kl), 2011-II koht(8-9.kl), 2012- II koht(4-5.kl), 2013- II koht(4-5.kl), 2014- I koht(8-9.kl), II koht(4-5.kl). Kolm korda, aastatel 2011, 2012 ja 2015 on saavutataud koht esikuuikus!
Selline ongi olnud väärtuslik ja imeline aeg Lihula Gümnaasiumi tüdrukute jalgpallis. Äkki ongi tüdrukute jalgpalli edukus olnud Lihula Gümnaasiumi kõige suuremaks õpiedukuseks!!?